Käesoleva kirjutise vahetus ajendiks sai Lauri Vahtre blogis avaldatud lugu “Tabamatu vaimse viiruse võrgustik” https://laurivahtre.ee/tabamatu-vaimse-viiruse-vorgustik/.
Vahtre käsitleb teemat endale omase nauditava teravmeelse elegantsiga. Aga nagu ikka, head lood tekitavad ka mõtteid ja küsimusi.
Neist peamine on väga lihtne – MIKS?
Miks siis ikkagi on suur osa kõrgelt haritud läänemaailmast ära ostnud kõik need Gramsci, Marcuse, Frankfurdi koolkonna ja Foucault ideed. Erinevalt totalitaarsetes ühiskondades elavatest inimolenditest keegi neid ju selleks otseselt ei sundinud. Põhjus peab olema milleski muus. Midagi selle ühiskonnas sees peab olema kõik selle ahvatlevaks ja kaasakiskuvaks teinud.
Aga alustame muust. Vahtre leiab, et näiliselt süsteemitusse ja isegi sisemiselt vastuolulisesse “vaimse viiruse võrgustikku” kuuluvatel osistel on siiski terve rida ühisjooni. Nagu näiteks Lääne tsivilisatsiooni vihkamine ja kellegi või millegi väidetava “ülemvõimu” vastu võitlemine. Millega saab ainult nõustuda.
Arvan aga, et siia tuleb lisada veel üks oluline tunnus – kõik need ideed ja liikumised on enesehävituslikud. Ma ei mõtle siin mitte üksnes enesehävituslikkust Lääne tsivilisatsiooni suhtes. Ei, kuna need “viirused” on omased ainult Läänele ja tegelikult parasiteerivad Lääne ühiskonna turjal, on nad enesehävituslikud ka liikumiste endi suhtes.
Olen seda ühes varasemas postituses maininud seoses naiste õiguste ja lastega. On ju paratamatus, et kui meie kultuuriruumi järgmisi põlvkondi ei tule, tulevad siia mingi hoopis teistsuguse kultuuriruumi põlvkonnad. Ning feminismi ja naiste võrdõiguslikkusega on siis jutt lühike. Aga see kurb tõsiasi ei huvita mitte kui kedagi. Kõige vähem feministe.
Lisaks on paljudele Lääne idealismist ja progressiusust ajendatud otsustele omane see, et nad oleks nagu mõeldud toimima mingis väljamõeldud unistuste ideaalmaailmas. Heaks näiteks on jalväemiinide ja kobarlaskemoona keelamine. Oleks justkui nagu kuskilt otsast humaanne. Ainult et paraku pole sellel , kas näiteks Vanuatu on need asjad koos meiega ära keelanud, siinmail kriisi korral mitte mingit tähtsust. Tähtis on ainult see, et Venemaa EI OLE neid mitte ära keelanud. Ja praktikas tähendaks see seda, et sõja korral saadame me oma sõdurid – meie isad, vennad ja pojad ideoloogia nimel teadlikult surma, pannes nad võitlema lootusetult ebavõrdses olukorras.
Või võtame inimese õiguse ise oma sugu määrata. Sügaval rahuajal oleks see lihtsalt veel üks natuke naljakas kurioosum. Aga mis juhtuks kui tänases Ukrainas saaks iga mobilisatsioonikutse saaja teatada, et ta on nüüd hoopistükkis naine ja põgenikuna rahulikult Saksa sõita. Elik, kui asi ikka päris tõsiseks läheb ei ole soorollid enam mingi suvaline sotsiaalne konstruktsioon vaid karmist bioloogilisest otstarbekusest lähtuv ellujäämisdoktriin.
On nimelt tõsiasi, et poolte meeste hukkumise võib populatsioon veel üle elada , aga poolte naiste surma ei elaks.
Aga see kõik ei vasta küsimusele – miks siis ikkagi ometi ?
Kuna tegu on puhtalt Lääne haigusega, võiks pakkuda, et äkki on nad lihtsalt heast elust lolliks läinud ?
Või on see tüdimus sellest nüüd juba pikka aega kestnud valgest ja helgest maailmast. Ja ehk on selle tüdimuse tulemuseks vaimustumine igasugustest muudatustest, isegi kui see muutmine seisneb ainult hävitamises. Sest kuidas muidu sai võimalikuks et suur kirjanik ja humanist Lion Feuchtwanger kirjutas ka jälestusväärse stalinlikke repressioone õigustava “Moskva 1937” ?
Aga teisalt, samuti väga jõukates islami kultuuriga naftariikides sarnast enesehävituse kultust ei esine. Seega heast elust üksi ei piisa.
Pakun et tolle häda mõistuse pärast on esile kutsutud mitme faktori koosmõju. Vajalik on nii heaolu ja demokraatia kui ka pikk rahuaeg. Pluss , paradoksaalselt, mingi alateadlik usk Lääne inimese ja kultuuri üleolekusse. Mis väljendub naiivses veendumuses, et kõike mida meie ees teeme, teevad teised ilmtingimata järgi.
Demokraatia ning tänapäeva tehnoloogia tagavad selle, et puudub filter mis eraldaks hullud ideed ratsionaalsetest ja unistuste maailma tegelikust. Sotsiaalmeedias on kõik inimesed ja arvamused võrdsed. Puudub tõe kriteerium. Tegelikkuses kinni olevaid autoriteete enam ei ole ning heaolu puhver tagab selle, et tehtud lolluste reaalne negatiivne mõju jõuab kohale lootusetult liiga hilja .
Aga hullud ideed ongi alati külgetõmbavamad kui ratsionaalsed. Sest keskmine inimene on mitte eriti tark ja laisk. Ja tahab seetõttu alati uskuda seda, mis on lihtne ja hea, mitte aga seda, mis keeruline ning paratamatu.
Järjest keerulisemaks muutuva maailma tegelik tunnetamine nõuabki suurt tööd enda kallal ja paljust loobumist. Ja ex järjest suuremale osale inimestest käibki füüsika ja matemaatika lihtsalt üle jõu. Aga miskit sorti suvaliseks aktivistiks või sooideoloogia spetsialistiks võib igasuguse vaimse tasemega inimene saada suhteliselt kerge vaevaga. Ja kummad on rohkem ja positiivsemalt pildil on liigne küsimus.
Lisaks, kuigi iga hullusega ühiskond tervikuna kaotab, siis alati on ka keegi kes võidab. Ja see keegi kuhjab siis kokku taevad ja maad, et teda toitev lollus ainult edasi elaks. Meenutagem Y2K.
Georges Orwelli tulevikudüstoopia “1984” kirjelab maailma, mis teatud mõttes on tänapäeva Läänemaailma täielik vastand. Ühes on kõikehõlmav kontroll, teises kõikelubatavus. Aga mingis mõttes on need maailmad ka vapustavalt sarnased. Mõlemas nimelt usutakse, et kõik ümbritsev on kokkuleppeline ning et isegi minevikku saab muuta. Ja selles ‘1984″ maailmas laseb Orwell oma tegelasel öelda:
“Sõjas ei saa füüsilise maailma fakte ignoreerida. Filosoofias, religioonis, eetikas või poliitikas võib kaks plus kaks olla viis. Aga kui sa ehitad kahurit või lennukit, peab ta olema neli.”
Aga me ei saa ju hakata lihtsalt heast peast inimesi tapma ainult selleks, et mõistusele tulla. Ja paraku näeme, et ka see alati ei aita. Täna ju sõda käib. Aga seal tapetakse paraku ukrainlasi. Kõikide lolluste tõotatud maal Saksamaal aga käib pidu aina edasi.
Tahaks kangesti lõpetada millegi lohutavaga. Aga ei oska. Peaks justkui nagu loobuma kas heaolust, demokraatiast või rahuajast. Aga ei tahaks, kõik need ju head asjad. Või siis tuleks kokku panna Läänemaailma helgemad pead ja mõelda välja, kuidas saaks demokraatia lollusekindlaks muuta.
Sest kui Lääs oma sisemistele haigustekitajatele ravi ei leia, võib juhtuda et koos lollide ideede ja otsustega lendab mõne aja pärast ajaloo prügikasti ka kõik see hea, ilus ja üllas, mis vabast maailmast elamisväärse teeb.