Alustaks täna teadlikult provokatiivse küsimusega. Nimelt, kui Putin homne päev seadustaks samasoolised abielud ning osaleks isiklikult pride paraadil, kas siis Ukrainal hakkaks sellest kergem ?
Või kas on ikka nii, et Putini ja Venemaa ohtlikkus ei seisa teps mitte selles, et tema (ja suurel määral ka vene rahvas) keelduvad omaks võtma teatud liberaalseid doktriine, vaid selles, et Venemaa ametlikuks välispoliitiliseks juhtmõtteks on saanud (ja paraku on see suudetud ära müüa ka suurele osale vene rahvast) revanšistlik natsionalism ja mõjusfääridel baseeruv maailmapilt. Mis omakorda tähendab seda, et Venemaa eitab lähiriikide suveräänsete valikute õigust ning vaatleb kõiki Venemaale mittesobivaid arenguid mitte kahepoolsete suhete vaid mingi globaalse “Ameerika domineerimise” vastase võitluse kontekstis. Mille abil on lihtne sisepoliitiliselt õigustada suvalist agressiivset tegevust naaberriigi suhtes.
Sellisel juhul ei ole meie julgeolekuprobleem siinmail mitte see, et meist idas on ebapiisavalt liberaalseid väärtusi, vaid Vanemaa suurriiklik doktriin ning Lääne strateegiline nõrkus selle taustal. Ja tunnistagem, teatud asjade ebaproportsionaalne rõhutamine Lääne poolt on Putini elu sisepoliitiliselt ka kõvasti lihtsamaks teinud.
Aga ebameeldivate küsimustega võib jätkata. Võiks näiteks küsida, kuivõrd Ungari mitmeid aastaid kestnud kottimine ning ungarlaste enamusele neile ebasümpaatsete käitumismudelite peale sundimine on aidanud kaasa sellele, et Ungari positsioon mitmes täna tungivalt Lääne ühtsust vajavas küsimuses on just selline, nagu ta on. Ja kui on nii, siis kas asi oli seda väärt.
Muidugi, ilma väärtuste ja ideaalideta ei oleks meie, Lääne inimesed, need kes me oleme. Läänelikud väärtused on oluline osa meie identiteedist, meie DNA. Aga kahjuks on väärtustel ja ideaalidel ka võime seguneda ülimalt primitiivse soovmõtlemisega ning muutuda läbi selle pseudoabsoluudiks, mille vastu igasugune põhjendatud ja tagajärgedele orienteeritud argumentatsioon kildudeks puruneb.
Eks iga ratsionaalselt mõtlev inimene võib ise välja välja rehkendada, kui palju inimelusid on läinud maksma Saksa idealistide ning inimkaubitsejatest bandiitide ebapüha allianss Vahemerel. Rääkimata miljonitest, mida niigi vaestest Aafrikast rahvusvaheliste kurjategijate taskutesse pumbatakse. Aga igasugused loogilised argumendid põrkavad siin lootusetult vastu “tehkem head tagajärgedele vaatamata” kivimüüri.
Lisaks tundub teatud liberaalsete väärtuste fetišeerimine vahel ka kahtlaselt selektiivne olema. Kui võrrelda objektiivselt nendesamade “läänelike liberaalsete vabaduste” skaalal näiteks Saudi Araabiat ja Hiinat, on päris kindel kummale poole see latt kukub. Aga ometi on Saudi Araabia igati ontlik liitlane, Hiina aga ei ole seda sugugi mitte. Ja lääneriikide Teise Maailmasõja aegsetetest liitlassuhetest on parem üldse vaikida.
Igal juhul on doktriin, mille kohaselt identne ideoloogiline- ja väärtusbaas on otsustav faktor ohtude hindamisel ning liitlaste määratlemisel, aidanud oluliselt kaasa Lääne tänase strateegilise jõuetuse tekkimisele ja mingit sorti maa peale tagasi tulek on siin edasiste ohvrite vältimiseks hädavajalik.
J.K. Paasikivi mälestusmärgil Helsingis on kiri “Tosiasioiden tunnustaminen on kaiken viisauden alku”
Ja võib olla on tõsiasi ka see, et Venemaale me homoparaade ja Hiinale demokraatlikke valimisi ära ei müü. Ning ehk seegi, et Afganistanis tunduvad naiste õigused läänelikus mõistes ebaloogilised ja arusaamatud olevat.