Suur suvi on käes. Võtame siis pisut kergemalt. Ja kuigi terve tsivilisatsiooni vägivaldse hävingu lugu ju kuidagi kergeks arvata ei saa, muudab selle meie jaoks selliseks ajalooline distants. Juttu tuleb nimelt umbes 3200 aastat tagasi, täpsemalt ajavahemikul 1200 kuni 1150 enne meie aega toimunud katastroofilise mõjuga sündmusest , mida tänapäeval tuntakse Pronksiaja Kollapsi (Late Bronze Age Collapse) nime all. Mingite, sõna otsese mõttes ajaloo sekundite jooksul hävisid vägivaldselt praktiliselt kõik Vahemere idaosa linnad Pylosest Gazani. Mõni suurriik, nagu Hetiitide impeerium, lakkas olemast, ning pronksiaja lõpu kõrgkultuur asendus nn kreeka pimeda ajaga. Kadusid terved kultuurid, nende keeled ja kirjaoskus. Läks peaaegu kolmsada aastat ,enne kui kerkis uuesti meile nii hästi tuntud klassikaline Kreeka antiikkultuur.
Pronksiaja kollapsist kirjutatud loendamatuid uurimusi ja tarku raamatuid ning ei ole Vaatleja võimuses siia midagi olulist lisada. See, mis meile täna huvi pakub, on hoopis nende sündmuste kajastamine tänapäeva kujutletavate ja tegelike reaalsuste peeglis. Elik siis see mida põhjuste osas esile tuuakse ja millest pigem kerge ebamugavustundega vaikitakse.
Kõigepealt sellest, mida me tegelikult teame. Arheoloogiliste andmete järgi teame me, et Vahemere idaosas eksisteerisid mitmed ümbritsevast maailmast oluliselt kõrgema materiaalse ja vaimse kultuuriga linnalised tsivilisatsioonid. Ja me teame ka, et siis tulid mingid märkse madalama tsivilisatsiooni- ning kultuuritasemega tüübid ning põletasid ja tapsid selle kõik puhtaks. Nii puhtaks et ülesehitustööks enam tegijaid, ressursse ja oskusi ei jätkunud. Need ongi asjad mida me tegelikult teame. Seega, mis iganes sinna viis, lõpptulemus oli see, et enda kaitsmiseks oldi lihtsalt liiga nõrgad. See on esimene teema, mida käsitlustes pigem välditakse.
Teiseks, kuigi selle olukorrani viisid tõenäoliselt mingid pikaajalised protsessid valitseb ka nende võimalike põhjuste käsitlemisel kummaline anomaalia. Kõigepealt torkab silma, et erinevatel ajastutel kirjutanud autorid eelistavad nende ajal parajasti moes olevaid katastroofiteooriaid. Tänapäeval muidugi, üllatus üllatus, on selleks kliimamuutus. Aga varem on pakutud ka pisut mõistusepärasemaid põhjusi nagu näiteks sotsiaalsed revolutsioonid või raua kui militaartehnoloogilise faktori ajaloo areenile tulek.
Hoopis huvitavam on aga hoopis see, millist võimalikku põhjust välja EI tooda. Selleks on hävinud pronksiaja ühiskondade endi poolt tehtud valikud. Puht loogiliselt on ju selge, et mis tahes muutused ka ümbritsevas keskkonnas ka ei toimunud, kõrgtsivilisatsioonidel oli igal juhul rohkem vaimseid ja materiaalseid resursse nende muutusega toime tulekuks, kui neid hävitanud madalalaubalistel isenditel. Elik siis, kuna nad jäid alla, tegid nad järelikult pikemat aega midagi väga valesti.
Ja põhjus selleks võib kergesti olla seesama mida tänapäeval vahel natuke naljaga pooleks nimetatakse Heast Elust Lolliks Läinud (HELL) sündroomiks. Sest päevast päeva suhtelises mugavuses elaval inimesel on ilmselt mingi meeleheitlik alateadlik soov karm tegelikkus unustada. Muuhulgas ka tõsiasi, et bandiidil kes himustab sinu vara või tahab vägistada sinu naist, ei ole sinu kõri läbi lõikamiseks mingit kliimamuutust vaja. Piisab täiesti et ta on sinust tugevam ja teab, et võib seda karistamatult teha.
Ehk siis kokkuvõttes. Seni kui kogu Maa pole muutunud ühtseid reegleid tunnustavaks ning ühtsete seaduste alusel elavaks maapealseks paradiisiks, kehtib endiselt Si vis pacem, para bellum . Kahjuks pole see olukord vähemalt mitte viimase kolme aastatuhande jooksul muutunud . Nagu pole muutunud ka teatud mugavustsooni jõudnud ühiskondade kalduvus seda ebameeldivat tõsiasja ignoreerida. Ning see, et eelistatakse hetkel hoopis meeldivamaid asendustegevusi. Seniks kuni see on võimalik.