Eestil olevat aeg loobuda ühe Hiina poliitikast, kuna me ju Hiinast majanduslikult ei sõltu. No kuulge, kas te olete kõik hulluks läinud või saate Putinilt palka ? Ühe Hiina poliitikast loobumine oleks tõsine löök Eesti- Hiina suhetele ning võib olla ehk mitte nii suur, kuid ikkagi järjekordne torge ka Euroopa-Hiina suhetele.
Mõlemad asjad valmistavad meie idanaabrile kindlasti suurt rõõmu. Teeme ära ja siis võib igaüks ise vene putinistide blogistide vaimustushõikeid lugeda.
Meie siin oleme piiririik, siin ei tehta sõja ajal emotsioonidel või eneseimetlusel põhinevat pulli. Ja sõja ajal vaenlase abistamine peaks justkui nagu mingi paragrahvi alla käima või nii. Kui sellest kõigest oleks vabadust hindava Taiwani rahva jaoks vähemalt mingit reaalset kasu, võiks ju öelda, et ohverdame ennast. Aga ei ole ju. Tänases maailmas Taiwan lihtsalt ei saa ennast iseseisvaks kuulutada. See ajaks pilli lõhki.
Igaüks, kes relvakonfliktidest midagi teab, oskab sellele järgnevaid mandri Hiina samme samme ennustada. Kindlasti ei alga sõda massiivse ja ohvriterikka dessandiga üle väina. Ta algab Taiwani mere- ja õhublokaadiga. Selle murdmiseks peaks Ameerika alustama Hiinaga sisuliselt täiemahulist sõda, mida ta ilmselt ei tee. Ja kui isegi teeks, poleks tulemus tohututele ohvritele vaatamata kindel. Sõjatander on lihtsalt Ameerikast liiga kaugel ning Hiinale liiga lähedal. Kümnekonna lennukikandjaga seal suurt midagi ära ei tee ja nende kaotamise tõenäosus on suur. Ja lihtne on taibata, et kui Ameerika seal kolki saaks, läheksid asjad siinkandis ikka veel tükkmaad ohtlikumaks. Seega lõppeks asi parimal juhul ikka mingit sorti läbirääkimistega, milles Taiwani positsioon oleks ilmselt tänasest nõrgem.
Nii Taiwani, Ameerika kui ka Hiina sõjaväelastele on see pilt muidugi selgemast selgem. Aga ajalugu on kahjuks näidanud, et sõjalistes küsimustes täiesti süüdimatud demokraatlike riikide poliitikud võivad ka sõjaväelasi täiesti lootusetutele tegudele sundida. Sama hull või veelgi hullem on lugu tolle Ukraina sellesuvise vastupealetungiga. ( vt. ka Vaatleja postitus 8 Märts 2023) . Pean Ukraina sõjaväe juhtidest lugu, ning olen täiesti kindel, et neil oli asjast algusest peale suht selge pilt. Ja muidugi langetan ma pea Ukraina langenute ees. Aga ükskõik kui vaprad on Ukraina sõdurid, sellisel viisil Venemaad võita pole lihtsalt võimalik. Ukrainal ei ole maavägedes ülekaalu ning Venemaal on täielik ülekaal õhus. M.O.T.T. Mis ei tähenda, et Venemaad ei saaks võita. Ei, saab ja peab. Meil siin lihtsalt polegi muud valikut kuna Venemaa võit oleks meile eksistentsiaalne katastroof. Aga lubatud Suure Vastupealetungi ootus ning selle lootuse kokkuvarisemine on nüüd Lääne avalikuses tekitanud kasvava negatiivse suhtumise Ukraina abistamise suhtes üldse . Et polnud ju abi sellest või nii.
Paraku on tõsiasi , et Venenmaa tuleb järeleandmistele sundida teiste, majanduslike ja geopoliitiliste vahenditega. Ning seda saavutada ilma Lääne Hiina suhete parandamise ning neis suhetes ühiste huvide leidmiseta pole lihtsalt võimalik. Lääne sanktsioonid üksi on osutunud täiesti ebapiisavateks.
Seega veel kord, mida teha inimestega, kes sõja ajal vaenlast teadlikult abistavad ?