Tänaseks on juba päris kindel, et sõjalise jõuga Ukraina oma territooriumi vabastada ei suuda. On ka fakt, et Lääne sanktsioonid ei ole suutnud ja ette nähtavalt ka ei suuda, Venemaad piisavalt kahjustada, et sundida teda Ukrainast lahkuma. Samuti ei sunni Venemaad selleks inimkaotused ja sisepoliitiline olukord.
Seega nentigem, et kui globaalses strateegilises pildis midagi ei muutu või imet ei sünni, on Ukraina olukord praktiliselt lootusetu. Ja samuti on väga raske ka meie oma. Ukraina kaotusega kaotaks hoobilt igasuguses usutavuse ka Euroopa ja Nato sõjaline heidutusvõime idapiiril. Venemaa on teada saanud, et Euroopa ei ole nõus või võimeline agressiooni tõrjumiseks vajalikke kümneid tuhandeid inimelusid ning hiiglaslikke materiaalseid ressursse ohverdama. Euroopa on teada saanud, et Venemaa on oma agressiivse poliitika nimel vägagi valmis ja võimeline neid ohvreid tooma ning sisepoliitilisi probleeme tal isegi suurte kaotuste korrale ei teki. See on siis see olukord, mille ees me võime hiljemalt aasta pärast seista.
Allpool keskendume põhjustele ja sellele kas vähemalt teoreetiliselt saaks veel midagi väärata. Ning lõpuks ka sellele, millise kuju võtab meie maailm pärast võimalikku kaotust ning millised on siis meie parimad võimalikud käigud halbade hulgast.
Juurpõhjuseid tänase olukorra tekkimisele on tegelikult kaks. Euroopa nõrkus ja Ameerika fokuseerumine võitlusele Hiinaga.
Euroopa nõrkusest on eelnevates Vaatleja lugudes juba nii palju räägitud et teeks siin hästi lühidalt. Põhjuseks ikka needsamad demokraatia ja heaoluriigi põlised probleemid – elamine unistuste maailmas ning võimetus teha õigeaegselt raskeid ja ebameeldivaid otsuseid. Mida kõike vikerkaarevärvilise vaibana katab ideoloogiliselt sobivate kuid igasuguse tegeliku positiivse mõjuta asendustegevuste võrk.
Lisaks tuletagem meelde, et EU ei ole föderatsioon, vaid iseseisvate riikide liit. Seetõttu ka, isegi kui Saksamaa olekski tervemõistuslikult juhitud ning piisavalt tugev, jääks ikkagi alles demokraatlik egoism ja küsimus , miks peaksid sakslased olema nõus Eesti idapiiri eest surema.
Aga Täiuslikuks Tormiks muutus kõik see ikkagi koos Ameerika põõrdumisega Vaikse Ookeani suunas ning ameeriklaste keskendumine globaalsele konkurentsile Hiinaga.
Ammustel sündmustel võivad olla pikad varjud. Kui Ameerika uus “Pivot to Asia” poliitika 2012 aasta lõpus esmakordselt president Obama poolt välja öeldi, tõstatas see juba siis meie jaoks hulga küsitavusi ja riske. Aga tollel hetkel oli selle poliitika raames siiski võimalik ka positiivne stsenaarium. Seevastu aastal 2017 , seega president Trumpi ajal, kongressile esitatud iga aastane National Security Strategyl (NSS) sedastab juba suhteliselt ühemõtteliselt Ameerika peamise prioriteedina võitluse ja konkurentsi Hiinaga . Ja mis veelgi hullem, seda konkurentsi ja tema põhjusi esitatakse kujul, mis vägagi hästi harmoneeruvad näiteks kurikuulsa Aleksandr Dugini jutlustega geopoliitilistest mõjusfääridest.
Ja kui Obama ajal võis negatiivseid strateegilisi mõjusid pigem karta kui täpselt ennustada, siis katastroofi tegelik ulatus on välja rullunud ikkagi viimase viie aastaga. Täna oleme me jõudnud olukorda, kus näiteks seni välja imbunud vihjed Trumpi Ukraina “rahuplaani” kohta viitavad sellele, et Ameerika jaoks on asja juures kõige olulisem Venemaa “välja viimine” Hiina ‘mõjutsoonist”. Pange tähele mitte et Hiina loobuks Venemaa toetamisest ja leiaks ühised huvid Läänega, vaid Venemaad üritatakse Ukraina mahamüümise hinnaga Hiina vastasesse rindesse meelitada. Selle “mõjutsooni” vahetamise eest saaks Venemaa siis ilmselt siin toimetamiseks vabad käed ka Ameerika poolt. Lühidalt, Venemaa ei ole Trumpi jaoks oluline. Oluline on Hiina mõju piiramine. Selge. Aga asi pole paraku ainult Trumpis. Ka Bideni valitsus müüb Ukraina toetamist rahvale uperpalliga, et kui Venemaa võidaks, oleks see ka Hiina võit. Mida siis tulevatki iga hinna eest vältida. Elik, kui Venemaa lahkuks nii öelda Hiina kambast, muutuks roheliseks ja korraldaks Punasel väljakul suure homoparaadi, võiks Ukraina ka ohverdada. Tegelikult ei ole vähemalt Vaatlejal õnnesunud ameeriklaste täna kõigis muudes küsimustes teravalt kisklevates ringkondades leida mitte kedagi, kas selles asjas põhimõtteliselt eriarvamusel oleks.
Ajas tagasi vaadates , ajal mil Ameerika uus fookus välja hõigati oli piisavalt aega midagi ette võtta. Aga Vana Euroopa magas veel aastaid oma patsifistlikes unistustes pea liiva all ja lasi asjadel lihtsalt minna. Lõpuks neid ju otseselt miski ka ei ähvardanud ega ähvarda tegelikult ka täna.
Aga isegi siin piiritsoonis oleksime me siis veel saanud olukorra parandamiseks ja halvima vältimiseks midagi teha. Ida Euroopa iseseisev Hiina poliitika ei olnud veel aastat kümme ja isegi viis tagasi midagi nii võimatut, nagu praeguses olukorras tundub. Meenutagem Hiina poolt vägagi kõrgelt prioritiseeritud aga tänaseks faktiliselt surnud 17+1 programmi. Aga see kõik on “oleks”.
Tänased, kahtlematult positiivsed trendid Euroopa kaitsevõime tugevdamiseks, isegi kui nad selliselt jätkuvad, on selle sõja jaoks lootusetult hiljaks jäänud. Seega peame tahtmatult nentima, et kui Lääne ja Hiina vahelisi ühishuve ei leita, ning läbi selle survet Venemaale suurendada ei suudeta, on mäng läbi.
Ning ükskõik millised taktikalised käigud , kaasa arvatud Ukraina toetamine relvade ja rahaga, ei suuda seda olukorda väärata. Vältimatut lõppu saab ainult edasi lükata. Mis muidugi ei tähenda,et Ukraina toetamine ei peaks jätkuma. Vastupidi, sellist abi tuleb suurendada, sest ka lisaaja ostmine on vajalik. Ning, ei tahaks küll olla küüniline, aga iga ukrainlaste poolt likvideeritud vene sõdur ka meie jaoks üks vaenlane tulevikus vähem. Samas aga tuleb olla väga aus ja pragmaaatiline. Iga hinna eest tuleb vältida Afganistani tüüpi olukorda, kus Ukrainat sunnitakse lõpuni kulutama oma inim- ja moraalsed ressursid ,millele järgneks totaalne kokkuvarisemine.
Samuti oleks aus,kui Lääs, juhul kui ta võiduks vajalikke strateegilisi käike teha ei kavatse, annaks sellest konfidentsiaalselt ka Ukrainale teada, jättes neile vähemalt nii palju mänguruumi, kui selles olukorras võimalik. Kuigi jah , see viimane soov oli muidugi väääga naiivne.
Kui võtame eelduseks,et Ameerika oma globaalset Hiina vastast fookust muuta ei kavatse (mis hetkel tundub olevat kindel), on esimene küsimus ülaltoodu taustal muidugi see, kas eksisteerivad mingid Ameerikast sõltumatud strateegilised käigud, mis suudaksid olukorda muuta ja Venemaa võitu vältida.
Teine küsimus on, millised käigud on meie käsutuses siis, kui ülaltoodu ei õnnestu ja Venemaa võidab.
Mis puutub esimesse , siis lähtudes sellest, et probleem on strateegilises Hiina Ameerika konstellatsioonis, peab iga võimalik käik mingil viisil seda väärama või neutraliseerima. Teoreetiliselt võiks siin alla kuuluda Euroopa väga selge üleskutse Ameerkale oma Hiina suhted klaarida või kui see ei õnnestu, Euroopa Hiina suhete mõttes Ameerikast lahti haakimine ja iseseisvad läbirääkimised Hiinaga. Kusjuures teist mudelit , mis igal juhul tähendaks Hiina kohaloleku ja mõju kasvu Euroopas , saaks kasutada ähvardusena esimese läbi surumiseks. Mõlemad võiksid töötada, kuid paraku on soov ja poliitiline valmisolek mõlema jaoks nullilähedane.
Mõeldavad , kuigi Hiina jaoks tänaseks palju vähem atraktiivsed, on samad käigud Ida Euroopa keskselt koos Ukrainaga. Kuid ka selleks ei ole hetkel vähimatki poliitilist tahet märgata.
Rohkem võimalusi Ukraina kaotuse vältimiseks Vaatleja ei näe.
Nüüd siis sellest, millele ei tahaks isegi mõelda -nimelt kaotusest endast. Aga mõelda sellele on vaja, sest ka kaotus ja sellele järgnev võib olla erinev. Ilmselt jääks Ukraina iga stsenaariumi korral ilma vähemalt kõigist tänaseks Venemaa poolt okupeeritud aladest. Kuigi kindlasti on võimalik ka Ukraina iseseisvuse täielik kadu. Lähtume siiski esimesest variandist, kui hetkel kõige tõenäolisemast.
Mis sellisele kaotusele Ukraina kontrolli alla jäävas Ukraina osas järgneb, võib varieeruda ja vastavalt erinevalt mõjutada ka meid.
Ilmselt parim variant meile oleks, kui tekib külmutatud konflikt, kus Ukraina küll tunnistab de facto territooriumite kaotust , kuid jääb Venemaa suhtes leppimatuks ja Läänele orienteerituks.
Sellise stsenaariumi tõenäosus ei ole kahjuks siiski eriti suur. Esiteks, kui Venemaa survestamiseks piisavalt vahendeid ei leita, saab Venemaa seda stsenaariumit vältida lihtsalt kurnamissõja jätkamisega.
Teiseks on Ukraina rahval väga raske leida motivatsiooni jätkamaks perspektiivitut konflikti mis on toonud hiiglaslikke kaotusi , ning pole andnud mitte kui midagi. Väga tõenäoline on ka sügav pettumus, või isegi viha Lääne vastu.
Seega tõenäoliseim tulemus on ikkagi mingi Gruusia ,Soometumise, või mis veelgi hullem, Vichy mudel. Mis aga tähendaks seda, et Venemaa on praktiliselt kõik oma strateegilised eesmärgid saavutanud.
On peaaegu kindel, et selline tulemus koos lugematute asjatute ohvritega ning positiivse perspektiivi puudumine peegeldub kohe ka Lääne avalikus arvamuses. Ning mõjutaks selle kaudu ka demokraatlike riikide poliitikat ja kindlasti mitte meile soodsas suunas.
Aga kuna just see , Ukraina vähemalt osalise murdumise ja pettumuse stsenaarium on meile halvim, ning tõenäosus selleks on suur, peame meie siin Maarjamaal ka nimelt just selleks valmistuma.
Esmalt meie vaenlase tõenäolised käigud. On karta, et olles juba teatud mudeliga edu saavutanud, üritab Venemaa seda sobivas kohas ja ajal uuesti . Neid kohti pole palju ja pole ka raske arvata, kus nad on.
Kuigi sellises olukorras meil tegelikult päris häid variante polegi , tuleb ikkagi teha maksimum võimalikust. Ja võimaluse korral koos teiste Ida Euroopa saatusekaaslastega. Ning mis veelgi olulisem, kindlasti tuleb vältida tegemast asju, mis vaenlasele elu veelgi kergemaks teeks. Julgeksin siin välja tuua kolm asja.
Kõigepealt juba palju kordi varem korratu. Nimelt, head suhted kogukondade vahel Eesti sees on strateegiline julgeolekuküsimus. Peame endale selgeks tegema , et igasugune sisekonflikti õhutamine rahvusgruppide vahel või sellel mahitamine on vaenlase otsene aitamine. Need ei ole teemad, millega valimiste eel punkte kogutakse.
Teiseks suhtumine liitlastesse. Lõppema peab abi lunimine. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu nad tegelikult on. Nimelt, mitte nemad ei kaitse meid, vaid meie, rinderiik, kaitseme neid. Euroopa kaitsekulude tõstmist ning ajateenistuse taastamist tuleb nõuda otsustavalt, teravalt ja isegi konfliktselt. Kuni selleni, et vajadusel tuleb ka täiesti julmalt bluffida ja ähvardada liitlaste otsimisega mujalt.
Kolmandaks, peame endale ka ausalt tunnistama, et Eesti enda iseseisval kaitsevõimel, nii oluline, kui see ka pole, on juba puht numbrilistel põhjustel Liitlaste kaitsevõime või võimetuse taustal ainult marginaalne tähtsus. Ka siin tuleb põhjenduste vektor 180 ümber kraadi pöörata. Mitte meie ei tõsta oma niigi üle jõu käivaid kaitsekulusid lootuses et siis liitlase ehk aitavad meid, vaid meie nõustume Euroopat kaitsma ainult tingimusel, et kaitstavad, s.t. Lääne Euroopa suurriigid, panustavad sellesse õiglase osa. Ja need oleme meie, kes ütlevad, milline see õiglane osa on.
Ja veel, last but not least, anname rahvale tõepärast informatsiooni. Räägime ausalt ka ebameeldivatest ja rasketest asjadest. Vähemalt ERR peaks kohe lõpetama ukrainlaste sisetarbimiseks mõeldud rindepropaganda kriitikavaba tirazeerimise. Kui Venemaa kaotab päevas pataljoni jao sõdureid , mida, nagu sedastab üks meie geniaalne julgeolekuekspert, ükski riik ei suuda pikalt välja kannatada, siis õige järeldus pole kahjuks teps mitte see, et Venemaa variseb ülehomme kokku, vaid see, et Ukraina numbrid Venemaa kaotuste kohta pole just mitte üleliia usaldusväärsed.