https://www.err.ee/1609221423/taiwani-valimised-voitis-voimupartei-kandidaat-lai-ching-te
Sellest, et Lääne- Hiina ning eriti Ameerika -Hiina suhted on meie jaoks eksistentsiaalselt olulised, seda nii heas kui halvas, oleme varasemalt korduvalt rääkinud. Ning paraku sõltuvad need suhted väga paljus sellest,mis toimub Taiwani ümber. Mis omakorda tähenda seda, et valimised sellel 23 ja poole miljoni elanikuga saarel võivad objektiivselt meid rohkem mõjutada kui palju räägitud ja peaaegu et mütologiseeritud presidendivalimised USA s.
Eile, siis 13 Jaanuaril 2024, toimusidki Taiwani presidendi ning parlamendi valimised. Presidendivalimised võitis tänase võimupartei Democratic Progressive Party (DPP) kandidaat Lai Ching-te. Meedias ongi palju räägib Lai, kui läänemeelse ja Pekingisse kriitiliselt suhtuva kandidaadi, võidust. Kuigi tegelikke numbreid vaadates on tegu pigem viigiga.
Lai sai valimistel 40,1 protsendi valijate toetuse, mis on oluliselt vähem, kui 57,13 protsenti mille sai praegune president , samuti DPP kandidaat, Tsai Ing-wen 2020 aasta valimistel.
Samaaegselt toimunud parlamendivalimistel kaotas DPP kümme kohta ning absoluutse enamuse parlamendis. DPP l on nüüd 52 kohta 113 kohalises parlamendis. Sarnane natuke kummaline olukord on võimalik Taiwani seadusandluse eripärade tõttu. Esiteks on presidendivalimised üheastmelised, s.t võidab see, kes sai kõige rohkem hääli.Teist vooru ei toimu. Tulemus oli seega üsna suure tõenäosusega ette ennustatav juba mõned kuud tagasi, kui sai teatavaks et opositsioon ei suuda ühise kandidaadi osas kokku leppida.
Teiseks on Taiwan väga tugevalt presidentaalne süsteem. President nimetab peaministri ja valitsuse ning parlamendi heakskiitu selleks otseselt ei vaja. Tõsi, parlament võib peaministrit umbusaldada, kuid siis on presidendil õigus parlament laiali saata ning uued valimised määrata.
Lähiajaloost tuleb mulle sarnane olukord meelde üksnes eelmise sajandi Tsiilis, kus Salvador Allende võitis 1970-l aastal alla 37 protsendilise häältesaagiga presidendivalimised. Järgneva kolme aasta jooksul üritas Allende siis parlamenti ning rahva enamuse tahet ignoreerides dekreetide abil ja relvastatud aktivistidele toetudes Kuuba stiilis sotsialismi ehitada. Nagu me teame, lahenes kriis tookord 1973 aasta sõjalise riigipöördega.
Vaatleja on kaugel sellest, et siin otsest analoogi otsida. Aga samas, meeles seda loogiliselt sarnast paralleeli ikkagi pidada tasub. Erinevalt tolleaegsest Tsiilist käsitlevad Taiwani opositsiooni ning DPP erimeelsused siiski pigem taktika alaseid küsimusi. Tõsi küll, juttu käib väga olulistest asjadest – nimelt suhteid Pekingi ja Washingtoniga Ning just need taktikalised küsimused võivad oluliselt mõjutada Ameerika Hiina suhteid ning on läbi selle eksistentsiaalselt olulised ka meile.
Kujunenud pisut vastuoluline olukord kätkebki endas nii lootust kui ka ohte. Lootuse poolt vaadates võib Peking täna ju öelda et kuna “separatistlikud jõud” ei saanud Taiwani rahva enamuse toetust ei presidendi valimisel ega ka parlamendis , on oluline võit kirjas. Seda saaks siis sisepoliitiliselt kviteerida eduna ning võimalus suhete parandamiseks oleks olemas.
Taiwanil taas on tekkinud olukord, mis paratamatult nõuab sisepoliitilisi kompromisse. Mis omakorda võib avada tee ettevaatlikumaks ning vähemalt väliselt rohkem kompromissialdiks poliitikaks Pekingi suunal.
Ka Washingtonil on täiesti võimalik keskenduda oma eelistatud kandidaadi võidule, saada sisepoliitiline punkt kirja, ning lähtuda siis pragmaatiliselt reaalselt välja kujunenud olukorrast.
Need siis oleksid nii öelda positiivsed stsenaariumid. Aga asi võib ka hoopis hullemaks pöörata. Ameeriklased on teadupärast lubanud, et saadavad peale valimisi saarele oma delegatsiooni. Seega esimese indikatsiooni asjade arengusuuna kohta saame me ilmselt päris varsti. Pekingis jälgitakse kindlasti hoolega, kes sinna delegatsiooni kuulub, kes keda vastu võtab ja nii edasi. Seega esimene võimalus tõsise jama tekitamiseks on üsna lähedal. Aga neid võimalusi asja hullemaks teha tuleb veel.
Edasiste arengute otsustav võtmetroll on muidugi Hiina juhtidel mõlemal pool Taiwani väina. Kui nemad suudavad oma pead külmad hoida ja riigimehelikkust näidata, on lootust nii neil kui ka meil.
Loomulikult on teoreetiline võimalus mingit sorti riigimehelikkuseks olemas ka Washingtonis, kuid eriti arvestades tavapärast valimiseelset hüsteeriale lähenevat kirgede möllu, Vaatlejal sellesse erilist usku pole. Seega, aidaku meid jumal ja hiinlased.