Hiljuti möödus aasta Venemaa täiemõõtmelise agressiooni algusest Ukraina vastu. See on üks neist asjust kus Vaatleja ei taha ega üritagi olla erapooletu. Vaatleja on 100 protsenti Ukraina rahva poolel.
Aga olukorra hindamisel jäävad külmad faktid sellegi poolest külmadeks faktidideks . Positiivse poole pealt näeme, et Venemaal ei ole õnnestunud kukutada Ukraina valitsust ja Lääs ei varisenud (päriselt) kokku. Soome ja Rootsi astuvad NATO -sse Aga see on vist ka kõik.
Teisalt aga on Venemaal õnnestunud hõivata kogu Donbass ja Hersonimaa, seega praktiliselt kogu see Katariina Suure aegne Novorossia. Venelased on end seal hästi kindlustanud ja mingit märkimisväärset vastupanuliikumist seal täna ei eksisteeri. Ukrainameelsed on lahkunud (mida Venemaa muide pole ka takistanud, vaatame kasvõi Narva piiripunkti liiklust) ja need, kes on jäänud on kas venemeelsed või vähemalt ükskõiksed. Elik Venemaa on saavutanud suures plaanis sama, mida ka pärast 2014 aastat Krimmis.
Ka on vene ühiskond kaotused igapäevaelu osana aktsepteerinud. Vaatleja aasta tagune veendumus, et pooldemokraatlik vene ühiskond ei ela 20 tuhandet tinakirstu mõne kuu jooksul protestimata üle, on osutunud valeks.
Vaatleja palvetab, et ta eksiks, kuid olles oma pika ja kahetsusväärse elu jooksul sarnaseid situatsioone palju jälginud, usub ta, et selles olukorras pole Ukrainal mitte mingeid reaalseid puhtsõjalisi võimalusi venelasi viimase aasta jooksul vallutatud aladelt välja lüüa. Krimmist rääkimata.
Vaatleja väidab ka, et Ukraina võit (või vähemalt Venemaa võidu vältimine) on võimalik ainult siis, kui Läänel õnnestub Venemaale tõesti tõsiselt majanduslikult ja poliitiliselt haiget tegema hakata. Näeme aga ka, et lootus Lääne sanktsioonide kiirele mõjule on seni osutunud asjatuks.
Vaatleja on veendunud , et vajalikku olukorda on võimalik saavutada ainult koostöös Hiinaga. Vaatamatult suurele sõprusele Venemaaga on hiinlased ukse selleks, et vajadusel oma enda rahvuslikes huvides tegutseda, lahti jätnud. ÜRO hääletustel on jäädud neutraalseks ning Hiina poolt sõja aastapäeval avaldatud rahuplaan algab deklareeringuga, et nii suurte kui väikeste riikide suveräänsust tuleb võrdselt austada. Mida siis Ukraina võiks tõlgendada umbes nii, et venelased peaksid kippelt asjad kokku pakkima ning ennast suveräänsest Ukrainast koristama. Venamaa aga teadagi pole Ukraina suveräänsust kunagi rikkunud, ainult vabastanud endale kuuluvad alad. Seega jätkab Hiina oma senist aia peal istumise ja ootamise poliitikat.
Edasi läheb asi keerulisemaks. Veel paar aastat tagasi oli Vaatleja veendunud, et Eesti kitsamalt ning Euroopa laiemalt vajab oma enda rahvuslikest huvidest lähtuvat ja ameeriklastest sõltumatut Hiina poliitikat. Vaatleja oli tookord ka arvamusel, et meie Ameerika liitlaste reaktsiooni selles küsimuses tuleb taktikalises plaanis küll kalkuleeritult arvesse võtta, kuid strateegiliselt ignoreerida, kuna nii Eesti kui ka Euroopa kui terviku eksistentsiaalsed huvid on selleks liiga olulised.
Täna see asi enam kaugeltki nii lihtne pole. Tookord kardetud asjad on juba juhtunud.
Ja olukorras, kus kus sõda juba käib ning sõjaliselt impotentne Euroopa täiesti tõsimeeli tunnistab , et ta suudab aastaga toota umbes samapalju tanke ja lennukeid, kui Ukraina tandritel nädalaga kaotatakse , et ole Onu Sami solvamine enam sugugi mingi tühiasi.
Vaatleja on ka arvamusel, et kui aasta eest oleks Hiinat olnud võimalik motiveerida Euroopa või isegi Ida Euroopa keskselt (meenutagem hiinlaste poolt algatatud 17+ 1 formaati), siis täna tahavad nad kindlasti enamat. Kardan, et ilma Ameerika Hiina suhete olulise paranemista siin positiivset liikumist olla ei saa. Ja hetkel ei paista selles asjas tunneli lõpust mitte mingit valgust.
Samas on igaühele, kes saab jälgida Venemaa sisepropagandat, selge, et venelaste võidu korral Ukrainas tulevad kiiresti ka järgmised sammud. Ning geograafiliselt ning demograafiliselt selleks ideaalselt sobivaid paiku pole just palju.
Seega võib juhtuda, et meil tuleb siin parema puudumise korral ka õlekõrrest haarata.