Eestlasi on teadupärast alla miljoni. Eestlased on maailma kõige väiksem rahvus, kellel on oma riik koos kõigi tänapäeva tsiviliseeritud riigile omaste atribuutidega (Tõsi, islandlasi on vähem, aga nemad elavad saarel, mille kaitsmine on usaldatud liitlastele). Sestap on loomulik, et Eesti rahva jätkusuutlik kestmine ja mure selle kestmise pärast on teema, mis püsib aktuaalsena tõenäoliselt seni kuni kestab Eesti rahvas. Vaatleja tahaks sellele probleemile läheneda pisut äraspidisest vaatenurgast. Nimelt üritaks aru saada, kuidas ja milliste asjaolude tõttu selline globaalses mastaabis ülimalt vähetõenäoline nähtus , nagu eesti rahvas omaenda keele ja identiteediga omaenda riigis, ülepea võimalikuks on saanud. Kui oskaksime öelda, kuidas ja miks selline ebatõenäoline olukord tekkis , võiks see anda meile mingeid vihjeid selle kohta millised on sellise ime, jätkumise eeldused ja tõenäosused tulevikus. Aga kõigepealt täpsustaks teemat. Rahva kestmise puhul on kindlasti olemas vähemalt kaks vaadet -populatsiooni bioloogiline kestmine ja rahva kui inimgrupi identiteedi (meie puhul eestluse) järjepidevus. Esimene on lihtsa demograafilise matemaatika küsimus. Selleks on vaja, et igal keskmisel indiviidil oleks keskmiselt vähemalt teatud arv fertiilsesse ikka jõudvaid järglasi. Sellest on ka paljude tarkade naiste ja meeste poolt juba hästi palju kirjutatud. Ja kuigi pole kahtlust, et ka siin on asjad eestimaal kehvasti , ei ole bioloogilis-demograafiline kestmine tänase jutu teema. Vaatleja ei suudaks siin midagi uut lisada.
Seevastu rahvaste või inimgruppide identiteedi säilimine või kadumine on ajaloos hästi jälgitav ja vägagi intrigeeriv teema, millest pole ehk piisavalt räägitud. Sellest tulebki järgnev jutt
Kui otsime minevikust näiteid, siis leiame hulgaliselt lugusid nii lausa uskumatust võimest oma identiteeti säilitada, kui ka selle kiirest hääbumisest.
Markantseim üleelamise näide on kindlasti Samariitlased. Enamik kristliku taustaga maailmast teab neid Halastaja Samaariamehe tähendamissõna järgi. Sõna samariitlane muutunud mingis mõttes omadussõnaks nii nimetatakse kaasajal ka teatud tüüpi heategevuslikke liikumisi. Aga mitte kõik ei tea, et samariitlased , keda tõsi küll tänapäeval loetakse alla tuhande , on ikka veel ka tegelikult olemas. Äärmiselt tugeva tugeva eneseidentiteediga etnoreligioosse grupina nad pea 3000 aastat hoolimata uskumatutest raskustest vastu pidanud. Number 1000 kõlab meie jaoks muidugi absurdselt väiksena ja kindlale hääbumisele määratuna. Ja muidugi võib see nii ollagi. Aga teisalt, eelmise sajandi kahekümnendatel oli neid alla kahesaja. Seega , kui nii võtta, siis neljakordne rahvaarvu kasv väga lühikese aja jookul.
Samal ajal näiteks väliseesti kogukond, keda pärast teist maailmasõda oli Läänes oma tuhat korda rohkem, on tänaseks sisuliselt kadumas.
Üks põhjus võib olla see, et samariitlastel on midagi, kuigi meie jaoks irratsionaalset, mille külge klammerduda. Nimelt , erinevalt juutidest, peavad nad kõige pühamaks paigaks maamunal mitte Jeruusalemmas asuvat Templimäge, vaid Nablusi lähedal kõrguvat Mount Gerizimi . See on sõna otseses mõttes kaljukindel argument, mis ei luba neil hoolimata sellest, et mõlemad peavad ennast kõige puhtama Moosese toora järgijateks, juutidega seguneda.
Võiks öelda, et eestlaste jaoks on selliseks pühaks mäeks pikka aega olnud eesti keel. Seda eriti viimase okupatsiooni ajal. Vastuseis venestamisele ja vene keele pealetungile oli muudest erimeelsustest hoolimata peaaegu universaalne.
See on väikerahva puhul ka igati loogiline. Kuigi jah, ajaloost võime leida ka olukordi, kus äärmiselt tugev identiteet säilib, hoolimata oma kõnekeele hääbumisele. Iirlased on vähemalt igapäevaelus valdavalt inglisekeelsed, mis aga ei takista neid mitte kuidagi maruiirlased olemast.
Aga ajaloos on hulgaliselt leida ka teistsuguseid, hääbumise, näiteid.
Preislased olid kunagi kõige tugevam ja mõjukam Balti hõim. Nemad andsid nime Preisimaale mille ümber hiljem koondus kogu Saksa Keisririik. Aga ise nad kadusid. Vähemalt rahvana. Põhjuseid võib otsida ja oletada mitmeid.
Preislased tõusid vallutajate vastu mitu korda üles ja kaotasid alati. Kuid need ülestõusud lõppesid alati lepingutega, ning preisi ülikud säilitasid vähemalt osaliselt oma positsioonid saksamaalt tulnud ülikute kõrval. Mis võis viia nende loomuliku assimileerumiseni. Teisalt võimaldas maismaaühendus saksakeelsete aladega ka üllatuslikku kolonisatsiooni. Seevastu Eestlaste ja Lätlase alal ei olnud see pärast Žalgirise /Grünwaldi/Tannenbergi lahingut nii lihtne. Nimelt jäi Leedukate kätte Palanga ja Šventoji vaheline mereni ulatuv paarikümne kilomeetri laiune koridor ning maismaaühendust Saksa Ordu Preisi ja Liivimaa harude vahele ei tekkinud. Kui palju muistsete preislaste geene elas ja elab edasi tänapäeva sakslastes ei tea keegi. Kes tahab, võib ju kujutleda kasvõi seda, et ka ühinenud Saksamaa ristiisas Otto von Bismarckis voolas teatud osa muistsete preisi ülikute verd. Aga see ei muuda kuidagi asjaolu, et rahvana on muistsed preislased ajaloost igaveseks kadunud.
Kui tulla pisut lähemale, siis teame, et muistsed liivlased olid kunagi siinmail mõjukaim hõim. Kuna nad esimesena ristimise vastu võtsid, oli neil võrreldes teiste alistatud põlisrahvastega ka teatud hulk privileege. Kaasa arvatud õigus saada piisava jõukuse korral Riia gildi liikmeks. Vähemalt väidab nii liivi sõja aegu kirjutatud Johann Renneri kroonika. Ka Liivlased andsid nime kogu vanale Liivimaale aga rahvana samuti kadusid. Seevastu sõna otsese mõttes kusagilt ajaloo võsast välja ilmunud latgalid ning ilma ühtse omanimetuseta , kuid sakslaste poolt miskipärast eestlasteks nimetatud hõimud, said oma riigid. Seega on näiteid nii positiivse kui ka negatiivse poole pealt küllaga.
Miks see ühel või teisel juhul läks just nii, nagu läks ei tea täpselt ilmselt keegi. Ka vaatleja ei tea. Aga oletusi võib teha ning sarnaseid mustreid otsida.
Nii liivlased kui ka preislased olid mingis mõttes priviligeeritud võrreldes teiste hõimudega. Seega võiks oletada ja spekuleerida, et see ühine joon on kuidagi seotud ka nende identiteedi kadumisega. Ei saa välistada, et teatud eelisõigused võisid teha lihtsamaks vallutuseelse aja hõimujuhtide kokkusulamise uue saksakeelse juhtiva klassiga ja assimileerumise. Aga päris täpselt ei tea seda keegi ega saagi teada. . Ajaloos ei saa paraku tagasi minna ning uute algandmetega korduskatset korraldada.
“Killed with kindness”
Aga tuleme tagasi eestlaste juurde . Üks võimalik järeldus ülaltoodust on se, et rahvaste identiteete on hävitatud pigem headuse kui kurjusega. Mis eestlaste jaoks tähendaks, et olles sattunud meie jaoks positiivsesse ja isegi ihaldusväärsesse keskonda, võib identiteedi säilitamine olla isegi raskem, kui nõukogude okupatsiooni ajal.
Mis võiks järgneva saja aasta jooksul olla see meie identiteeti säilitav nurgakivi või kas see identiteedi säilitamine muistses mõttes on uues olukorras üldse realistlik?
Tänaseks teame et , meie meie geneetiline päritolu ja keeleruum ning identiteedi tunnetamine ei lange peaaegu üldse mitte kokku.( Vt. näiteks https://novaator.err.ee/865539/kas-keelesugulus-on-paris-sugulus-geenid-vastavad)
Seega esivanematele ja põlvnemisele me panustada ei saa. Nagu juba varem mainitud,on meie meie puhul just keel olnud see, mis teeb inimesest eestlase. Ordu ajal ei tahtnudki sakslased, et me saksastuksime. Sotsiaalsed privileegid ja võim käisid mööda keelepiiri, ning loomulikult et tahtnud sakslased et ka maamats “saksaks” hakkaks. See oleks ohustanud sotsiaalsete piiride säilimist (nagu muuseas lõpuks ka läks) . Nõukogude Liidu ajal kaitses keelt vastikus venestamise vastu. Aga kuida me täna järgnevatele põlvkondadele selgeks teeme, et jube tore on kulutada tohutult vaimset ja materiaalset ressurssi märgisüsteemile, millest maailmas peaaegu et keegi aru ei saa ka mis sinu globaalset konkurentsivõimet mitte kuidagi ei edenda. Küll aga eristab see sind kogu ülejäänud avatud maailmast. Samas näeme, et iirlastel õnnestus oma keel “maailmakeele” vastu vahetada kuid ikkagi vägagi iirlasteks jääda.
Seega on identiteedi hoidmisel võimalikud ka teistsugused mudelid. Ka juutide ja samariitlaste identiteedi lausa fenomenaalsel säilimisel keel erilist rolli ei mänginud . Küll aga oli oluline usk, pühad tekstid ning range kogukondi ümbritsevast maailmast eristav ja igapäevaelu üksikasjadeni määrav reeglistik (halakha). Võib oletada, et ka iirlaste identiteedi puhul mängib katoliiklaseks olemine olulist rolli.
Aga paduuskmatute eestlaste puhul religioonile vist eriti loota ei saa.
Niisiis, teame, et eesti keel ja omakeelne kultuur oli viimase okupatsiooni ajal kindlasti oluline rahvuse säilimise aspekt. Tunnistagem, et meil läks napilt, aga ikkagi läks.
Aga loota, et vastuseis inglise keele pealetungile hakkaks mängima samasugust kaitsvat rolli ei ole vist realistlik. Või, jällegi iirlaste näitel, kas üldse peaks olema. Või kui olla veelgi provokatiivsem, kas eestikeelse eestluse säilitamine ühinevas Euroopas iga hinna eest on ülepea realistlik ning niigi nappe ressursse vääriv ülesanne. Igal juhul ei saa Eesti riigi taastamise põlvkond seda enam otsustada. Seda otsustavad järgmised põlvkonnad. Ning kas midagi ja mis saaks nende jaoks olla selleks Gerizimi mäeks, on samuti nende nende leida ja otsustada.
Meie põlvkonna ülesanne on teha omalt poolt kõik võimalik ja võimatu, et neil selline iseotsustamise võimalus säiliks.