Ikka enamate ja enamate uudisete lugemisel tahaks algustuseks kõva häälega hüüda “see lihtsalt ei saa tõsi olla” ning lugemise järel lõpetada masendava tõdemusega “olgu jumal meile armuline! “
Nii oli see siis, kui rääkisime valimiste mõjutamisest, ideoloogia mõjust turvalisusele, USA presidendivalimistest ja Lääne Hiina suhetest.
Ja nii on ka ülaltooduga. No kuulge, kui on tõesti nii, et mõne tuhande kõrilõikaja jõhker rünnak saab mõjutada kahe umbes miljardi elanikuga süsteemi jõudude tasakaalu, antud juhul siis Lääne kahjuks, peab tolle Lääne juhtimissüsteemidega ikka midagi väga mäda olema. Kurb tõsiasi on, just täpselt nii see ongi.
Aga see iseenesest ei ole veel kõige hullem. Kõige hullem on hoopis see, et mitte keegi seda väga loogilist küsimust isegi ei tõstata. Lääne viimase saja aasta ajalugu on täis miljoneid inimelusid maksma läinud strateegilistest möödapanekuid. Alates Müncheni sobingust kuni Afganistani demokraatia viimiseni ning maagaasi rahadega Venemaa sõjalise võimsuse ülesehitamisest Hamasi nunnutamiseni. Kusjuures paradoksaalselt on kõik need möödapanekud olnud ajendatud rahvahulkade soovist teha head või vähemalt varjata ideaalide ning heade soovide taha oma hirme ja soovimatust teha vajalikke kuid raskeid otsuseid.
Tegelikult on kõike seda viimase pea sajakonna aasta jooksul toimunut jälgides arusaamatu pigem hoopis see, kuidas Lääs ikka ja jälle mingil viisil võitja poolele jääda on suutnud.
Ilmselt on siin mitu põhjust. Esiteks on vastaspoole süsteemsed juhtimisprobleemid olnud veelgi suuremad. Külma sõja lõpp ei olnud ju mitte niivõrd Lääne võit, kuivõrd Nõukogude impeeriumi kaotus. Mitte just eriti ratsionaalse kommunistliku ideoloogia sümbioos varjamatu vene shovinismiga pidi juba puht demograafilistele põhjustel mingil hetkel raskesti hallatavaks muutuma.
Teiseks põhjuseks on kindlasti olnud see, et vaba majandus on ikka ja jälle suutnud mobiliseerida vabu inimesi tegema midagi innovaatilist ja uut. Seda teinekord isegi keerulisi ja vastuolulisi teid kaudu. Elon Musk näituseks ajas oma algkapitali kokku PayPali müügiga, ning oleme ausad, hoolimata ärilisest edust, mingit erilist tehnoloogilist keerukust ja uudsust seal ju polnud. Aga toosama Musk asutas saadud rahadega igasugu muu kribu krabu hulgas ka SpaseX , mille Falcon 9 kanderaketi majandusliku efektiivsusega täna isegi hiinlased konkureerida ei suuda. Ning ei hakkagi lähiajal suutma, kuna esimese astme taaskasutatavus eeldab selle arvesse võtmist projekteerimise alguset peale ja kanderaketi projekteerimise tsükkel kestab üle kümne aasta. Aga see lihtsalt väikese positiivse vahepalana. Paraku on her Muski tegemiste ja juttude hulgas on ka palju seda, mis terve mõistusega just liiga ei haaku ning võimalusi kõrgelt kukkuda on tal veel küll ja küll. Aga igal juhul on vabade inimeste omakasupüüdlike initsiatiivide summa pikka aega olnud majanduslikult efektiivsem, kui autoritaarselt juhitavate süsteemide pikad plaanid.
Ka on üheks demokraatia vaieldamatuks tugevuseks on olnud asjaolu, et demokraatia süsteemina sisaldab endas tagasiside võimet (või vähemalt oli see veel hiljuti nii ).
Küsimus ongi nüüd selles, kui kaua need demokraatia tugevused suudavad meid demokraatlike masside idiootlike luulude tagajärgedest päästa.
Tänane maailm on kahjuks drastiliselt teistsugune, kui külma sõja lõpus. Lääs ise on hulga idealistlikum ja reaalsest maailmast irdunum. Seevastu nii Hiina, Venemaa kui ka Iraan on juhitud külmavereliste, oma huve hästi mõistvate ning kahjuks mitte just väga rumalate inimeste poolt. Seda kõike samal ajal, kui Lääne juhid peavad olema pidevalt hirmul hullunud aktivistide hordide mõne järjekordse irratsionaalse pseudoidealistliku kampaania ees. Kui siia lisada veel tervele mõistusele täiesti arusaamatu usk, et liberaalsed väärtused asendavad puuduvaid tankidiviise, on julgeolekupoliitilise täiusliku katastroofi algained koos.
Ka on Hiina paraku näidanud , et majanduslikku initsiatiivikust ning poliitilise demokraatia puudumist saab kokku sobitada küll. Ning samas siin Läänes surutakse seinu selle sama initsiatiivikuse ümber järjest kokku ning igatsorti rohe siiruviirulised reeglid kammitsevad ratsionaalseid püüdlusi järjest rohkem. Otsuseid langetatakse nagu mingis virtuaalses süsteemis kasutades tulemuste hindamiseks justkui nagu mingist teisest maailmast pärit mõõdikuid.
Ning mis demokraatia tagasisidesse puudub, siis saavutatud heaolu tase teeb otsese, oma kõhu või tagumiku kaudu tunnetetava, tagasiside vähemalt vanas Euroopas järjest halvemini toimivaks.
Seega siis, ega ei saagi lõpetada muuga, kui vana tõdemusega – olgu jumal meile armuline.