1938 aasta septembris kirjutasid demokraatlikud lääneriigid Münchenis Hitleri Saksamaaga alla kokkuleppele, mis reetis samuti demokraatliku Tšehhoslovakkia ja andis lõppkokkuvõttes nii Hitlerile kui ka Stalinile vabad käed oma plaanide teostamiseks. Mis edasi sai, on ajalugu. Ei tulnud “rahu meie põlvkonnale”. Tuli 50 miljonit tapetut ja pooleks sajandiks oma vabaduse kaotanud Ida Euroopa. Täna ei olegi meil lihtne öelda, mida Inglismaa ja Prantsusmaa juhid oma allkirja andes tegelikult mõtlesid või lootsid. Seda piinlikku teemat Läänes pigem välditakse. Olid nad siis naiivsed lollpead, kes tõepoolest uskusid diktaatoritega rahu sobitamise võimalusse, või nagu märkis teravakeelne Churchill, argpüksid, kes söötsid krokodilli lootuses, et neid süüakse viimasena. Igal juhul valiti rahu nimel häbi ning saadi pealekauba ka sõda.
Paraku on aga tõsiasi , et isegi kui Lääne juhid oleksid tajunud oma tegude jubedaid tagajärgi, ei oleks nad saanud väga palju teisitmoodi talitada. Ei oleks saanud just nimelt selle tõttu, et nad juhtisid demokraatlikke riike.
Esimese maailmasõja mõttetud õudused olid sünnitanud patsifismi ja rahuideaali. Avalik arvamus ning väga suur osa valijatest nõudsid rahu ja rahu iga hinna eest. Mis paradoksaalselt tõi nüüd kaasa veelgi suuremad õudused ja ohvrid. Ning kui asi lõpuks jõudis 1943 aastal Teherani ning 1945 aastal Jaltasse, ei olnud Läänel oma eelnevate tegevuste ja tegevusetuste tõttu enam tõepoolest palju rohkem võimalusi, kui samal kursil jätkata.
Pisut teisel kujul kordus ajalugu 35 aastat hiljem, 1973 aasta oktoobrikuu 6 päeva varahommikul. Iisraeli valitsus oli kogunenud koidueelsele hädaistungile. Araabia riikide veel sama päeva jooksul algav rünnak oli kindel. Sõjaväelaste pikka aega ettevalmistatud plaanid nägid sellisel juhul ette ennetava löögi andmist rünnakuks valmistuva vastase pihta. Mis oleks ilmselt olnud vägagi mõjus. Egiptuse kolonnid olid kilomeetrite pikkused ja seisid lagedas kõrbes praktiliselt pamper pamperis kinni.
Peaminister Golda Meir, olles konsulteerinud Ameerika mõjuvõimsa välisministri Henry Kissingeriga, otsustas siiski teisiti. Ja seda ainult ühel põhjusel. Nimelt hoiatas Kissinger Golda Meiri, et sellisel juhul võib Iisrael Ameerika avaliku arvamuse silmis jääda sõja algatamise süüdlaseks ning see omakorda teeks Ameerika edasise sõjalise toetuse võimatuks. Me ei tea, ega saagi kunagi teada, kui palju neist Yom Kippuri sõjas langenud kolmest tuhandest Iisraeli noorest mehest oleks jäänud ellu, kui ennetav löök oleks antud. Võib olla kolmandik, võib olla pooled.
Aga õigus oli ka Kissingeril ja Golda Meiril. Ameerika massiivne sõjaline abi, mis lõpuks Iisraeli sõdurite fenomenaalse võitlustahte kõrval otsustas sõja saatuse ning tagas lõppkokkuvõttes riigi püsimajäämise, oleks ennetava löögi korral tõenäoliselt ära jäänud. Ameerika avalik arvamus oleks reageerinud emotsionaalselt ning poleks suutnud ennetavat lööki sõja algatamisest eristada.
Täna kordub ajalugu seoses Ukrainaga jälle. Lääs on küll lõpuks ometi asunud oma kasinate võimaluste piires Ukrainat toetama ja Venemaad survestama, kuid asjade senist käiku arvestades ei ole see olnud kaugeltki piisav. Küll aga On täiesti kindel, et kui Lääs oleks teinud pooltki seda kohe pärast 2008. aasta või vähemalt pärast 2014. aasta sündmusi, ei oleks tänast sõda kunagi süttinud. Ja kõik need sajad tuhanded ukrainlased ja ka venelased oleks täna elus. Aga veel mõned päevad enne eelmise aasta 24 veebruari keeldus Saksamaa andma luba isegi Eesti haubitsate saatmiseks Ukrainasse ning meile loeti loenguid selle kohta, kuidas vägivald pole ju ometi ainus vahend vägivallale vastamiseks.
Ja ega Saksa valija ei olekski teistsugust käitumist heaks kiitnud. Miks ta oleksk pidanud. Saksamaal oli ju kõik hästi. Vene gaas voolas, majandus õilmitses. Elu nagu lill.
Live and let die !