Elu eestimaal loksub ikka omaette. Tundub, et vähemalt mõneks ajaks on kohalike pahalaste au jällegi enda kätte saanud Keskerakond ning eriti muidugi Yana Toom, Kõlvart ja muu selline Eesti jaoks võõras element. Paraku on teema pisut liiga oluline, et asja ainult ühepoolseks jätta. Seepärast siis ka järgnev arutelu. Aga jah, alustame hoopis kaugemalt ajaloost.
Kunagi ammu, täpsemalt 1862 aastal olevat raudne kantsler Otto von Bismarck öelnud et ajalugu ei kirjutata mitte ilusate liberaalsete sõnavõttudega vaid hoopis vere ja rauaga, See on tänini üks võimalus defineerida mõistet realpolitiik. Bismarcki ajastul oligi see igati põhjendatud definitsioon ning Putini ning temasuguste jaoks tänini see ainus õige.
Õnneks ei ole see märkimisväärselt suures osas maailmas siiski enam ainus võimalus asju ajada. Demokraatlike Lääneriikide vahel käivad asjad teisiti. Siin elame me tõepoolest õigus ja väärtuspõhises ruumis.
Aga kahjuks, nagu sageli, on ka siin väike nüanss. Kui me põrkame kokku jõuga, kes ajab Putini ja Bismarck loogika alusel ning on seejuures piisavalt veendunud , et tal on millegipärast õigus oma tahet teistele rahvastele peale sundida, siis olemegi tagasi Bismarcki maailmas. Ilusad jutud ja veenmine ei tähenda enam midagi . Toore jõu vastu aitab ainult jõud. See jõud ei pea mitte alati olema otseselt sõjaline, on ka muid võimalusi, aga ikkagi jõud . Ja paraku teeb siin valiku paradigma muutuseks see pool, kes otsustab jõu kasuks. Ja me oleme ka näinud, et objektiivselt aitab vägivallale kaasa ka see teine osapool, kes olles veendunud vägivalla vastane, ei olnud piisavalt valmistunud ründele piisava jõuga vastamiseks. Aga see läheb juba kordamiseks.
Hoopis olulisem on on, et Bismarcki väljaütlemise laiemaks sisuks on tegelikult tõsiasi ,et asjad ei liigu mitte teps sinnapoole kuhu nad meie meie õilsate soovide kohaselt peaksid minema , vaid sinna ,kuhu meie teod ja nende poolt tekitatud olukorrad neid viivad. Ja see kõik kehtib ka tänapäeval.
Nüüd olekski vist õige aeg küsida et mida ja kuidas ülepea puutub siia Keskerakond, Yana Toom ja teised eesti-vene poliitikud. Aga vaat järgmisel moel:
Nimelt, lähtudes ülaltoodust peaks nii Savisaart ja Toomi kui ka nende häälekaid kriitikuid hinndama mitte selle järgi, kui palju ja kui karmilt keegi suudab oma jutus Putinile pasunasse põrutada (там большого ума не надо) , vaid ikka selle põhjal, kuidas kellegi tegemised Eesti olukorda ja meie riske tegelikult mõjutavad .
Läheme ajaloos natuke tagasi. Tollel ajal elanud ja asjadega suht hästi kursis olnud inimesena väidab Vaatleja , et eesti iseseisvuse algaastatel oli Narva piirkonna väljumine Eesti kontrolli alt vägagi reaalne. Ja kui see oleks juhtunud, siis täna ei oleks meil mitte mingit reaalset võimalust seda piirkonda tagasi saada. Vähe sellest, suure tõenäosusega ei oleks me lahendamata sisekonflikti tõttu ka EUsse või vähemalt mitte NATOsse saanud.
Väidan ka ,et tollel ajal olid just Keskerakonna ja Savisaare võib olle et mingis mõttes isegi mitte nii väga eetilised manöövrid selleks jõuks, mis piisavalt suure osa kohalikke venelasi iseseisva Eesti legaalsesse poliitikasse kaasa tõmbas ning riigi terviklikkuse säilitas. Seevast need tegelased, kes parlamendis ja meedias valju häälega Narva taguseid alasid tagasi nõudsid , piirilepingut torpedeerisid ning tänaseks Putini ustavateks liitlasteks muutunud Tsetseenia kõrilõikajaid ülistasid, ei teinud Eesti jaoks mitte midagi kasulikku. Või kui nad üldse midagi mõjutasid , siis pigem halvemuse poole, suurendades meie riske. Nüüd nad oma tollaseid ultra patriootilisi hõikeid millegipärast nii väga meenutada ei taha.
Täna on olukord jälle muutunud ning võrreldes vahepealse ajaga kahjuks mitte paremuse suunas. Oleme siin oma varasemas postituses juba nentinud, et kui Venemaa peaks tõepoolest täie jõuga ründama ja Eesti jääb üksi, siis meie kaitsevõime enam erilist rolli ei mängiks. Aga paraku ei ole see ainus võimalik stsenaarium ja isegi mitte kõige tõenäolisem. Võimalus selleks,et Venemaa kasutab rahvusgruppide vahelist konflikti ning kohalike venelaste kodanikuallumatust endale soodsa olukorra tekitamiseks on endiselt kõige tõenäolisem konflikti algus . Ka Ukrainas ja Gruusias algas see nii. Tankid ja lennukid tulid mängu hiljem. Siis kui soodne olukord oli juba loodud.
Elik siis , ka täna on iga kohalikku vene kogukonda kuuluv poliitik, kes Eesti poliitikas aktiivselt osaleb tegelikult suurem Eesti asja ajaja , kui ohutust kaugusest päheõpitud antiputinistlikke loosungeid hõikavad tühisused.
Vaatlejal pole kunagi olnud au proua Toomiga vestelda, ning tema hinge sisse ma ei näe. Kuigi jah, jutu järgi otsustades rumal ta kindlasti ei ole. Võib ju olla et talle tõepoolest paljud asjad siin ei meeldi. Ja mine sa tea, äkki tõesti põlgab eestlasi. Aga see kõik pole hetkel nii kole oluline. Oluline on see, et nii tema, kui ka teiste eesti-vene poliitiku aktiivne osalemine Eesti Riigi asjade ajamisel on objektiivselt võttes suurem patriotism, kui mõnede eestlaste rahvuslikud lööklaused.