Käesoleva aasta 18 aprillil kell 10 kohaliku aja järgi tardus kogu Iisrael kaheks minutiks. Sireenid huilgasid, autod ja bussid peatusid, inimesed seisid vaikides langetatud päi. Riik tähistas iga aastast Holocausti mälestuspäeva (Yom HaShoah)
Holocaustist on kirjutatud väga palju. Vaatleja ei oska ega tahagi lisada midagi uut hinnangutele, mida sellele kohutavale kuriteole on juba antud.
Küll aga vajab Vaatleja arvates rohkemat tähelepanu põhjused ja põhjendused , mis Holocausti läbiviijaid sellele jubedusele ajendasid. Sest kuriteo algataja on alati kurjategija, mitte ohver. Ja seetõttu on just kurjategija tegelikud või kujutletud motiivid olulised, kui me tahame sama kuritegu tulevikus vältida. Ja jumal paraku , andke mulle andeks, kuid just toimepanijate motivatsioonis (või õigupoolest igasuguse mõistusega seletatava põhjuse puudumises) seisneb suurel määral Holocausti unikaalsus maailma ajaloos.
Tšingis-khaan ja Timur mõrvasiid vähemalt sama palju või isegi rohkemgi ning Stalini Gulagi laagritest käis inimesi läbi rohkem , kui Hitleri koonduslaagritest. Stalinismi ohvrite koguarv, kui Holodomor kaasa arvate, on Holokaustiga samas suurusjärgus. Aga sündmuste põhjused olid täiesti erinevad.
Rationale seisukohalt ei leiutanud Stalin tegelikult mitte midagi uut. Tapeti neid, kes ei olnud juhiga nõus (siia hulka kuuluvad kuriteod vallutatud alade rahvaste vastu ning Holodomor), või konkurente, kes tahtsid tegelikult sama mis pealik, kuid ihaldasid ise peamõrvar olla (siia kuuluvad puhastused, parteis, NKVD s ja punaarmees) . Nii tegutsesid omal ajal ka ida despoodid, nii tegutsesid ja tegutsevad ka kõik pisemad bandiidipealikud tänaseni välja. Ehk siis, need tegevused olid kurjategija enda vaatevinklist täiesti ratsionaalsed. Mittelegitiimses kuritegelikus struktuuris on selline käitumismudel otstarbekas ning tegelikult isegi ainus võimalik tee oma võimu säilitamiseks. Siin on kõik selge. Ja selliste tegelaste vastu ei aita ei täna ega ka tulevikus mitte miski muu, kui jõud.
Hoopis teine lugu oli Holocaustiga. Siin puudub tegelikult igasugune terve mõistusega haaratav rationale. Hitler tuli võimule legitiimselt. Kolmekümnendate lõpuks oli Saksamaa tema juhtimisel majanduslikult ja sõjaliselt taassündinud. Saksamaal ei olnud selleks ajaks mitte mingit tõsiselt võetavat opositsiooni ja just nimelt juutide tagakiusamiseks puudus igasugune ratsionaalne põhjus. Saksa juudid olid pikka aega nautinud teiste sakslastega võrdseid õigusi. Nad olid assimileerunud, rääkisid saksa keelt ning pidasid end pigem juudi usku sakslasteks. Paljud neist olid vapralt Saksamaa eest võidelnud Esimeses Maailmasõjas. Seda hoolimata nende jaoks traagilisest asjaolust ,et teisel pool rindejoont võitlesid teiste hulgas ka nende rahvuskaaslased, kes samuti olid oma riikidele lojaalsed. Rääkimata juba Ida Euroopa juutidest, kes olid pigem kõige kosmopoliitlikum inimgrupp nendes maades. Ja kuna nad olid paratamatult vähem mõjutatud kohalikust natsionalismist, oleks nende toetust Saksamaa ambitsioonidele olnud ilmselt lihtsam saada olnud, kui poolakate või leedukate oma. Ja kuulge, kas saab olla midagi veel absurdsemat kui väita, et antisemiit Stalinit on tegelikult juutide kuningas või vähemalt juutide poolt juhitud. Kui natsionaalsotsialistid ise oma totra rassiteooriaga poleks juute oma vaenlasteks valinud, oleks puudunud igasugune põhjus,miks saksa juudid oleksid pidanud valitsusse suhtuma teisiti, kui ülejäänud sakslased. Seega, isegi kui jätta kõrvale kogu selle koletu ja andestamatu teo ebainimlikkus on ikkagi tegu hullumeelsusega ka lihtsalt Saksamaa enda huvide seisukohalt. Sest kindlasti nõrgendas Holokaust Saksamaa positsioone sõjas ja oli ka üheks faktoriks, mis tegi täiesti võimatuks Lääneriikide ja Saksamaa separaatrahu, määrates sellega pikaks ajaks Ida Euroopa saatuse. Selles mõttes elame me kõik tänini Holocausti varjus. Holocausti ainus tegelik geopoliitiline strateegiline tagajärg oli Iisraeli riigi tekkimine.
Aga kui nüüd keegi üritab väita, et kogu Holocausti taga oli “sionistlike kurjategijate vandenõu” (nagu nõukogude propaganda omal ajal üritas vihjata), siis tuletan meelde, et ka 1914 aasta augustis alanud suure sõja kaotasid tegelikult kõik selle alustajad ning ainsaks strateegiliseks tagajärjeks oli see, et soomlased, eestlased, lätlased, leedukad, poolakad, ungarlased ja serbohorvaadi rahvad said oma riigid. Tinglikult võitsid ehk ka araablased, kes said iseseisvuse Osmanite impeeriumist.
Seega ülalmainitud loogikat järgides peaksime ka siin uskuma mingi “Ida Euroopa tarkade protokolli” olemasolu. Ilmselt kõlakski see teatud seltskonna jaoks täitsa usutavalt ning müüks päris hästi. Tegelikult ma muidugi teame, et mingit sellist vandenõud ei olnud, ega oleks saanudki olla. Küll aga oli kõigi sõda alustanud osapoolte hiiglaslikud valearvestused , võimetus adekvaatselt oma käikude tulemit hinnata ning omaenda võimekuste kohutav ülehindamine.
Ajalugu ongi täis juhtumeid, kus klassikaline Cui bono ei kehti. Küll aga kehtib mõttetera, et sellelt keda jumalad tahavad hävitada, võtavad nad kõigepealt mõistuse.
Nii oli ka muidu nii ratsionaalset Saksamaad tabanud mingi täiesti arusaamatu hullus. Vaatleja arvab , et selle mõistmiseks tuleb ajas veel pisut tagasi minna. Esimese Maailmasõja järgne Weimari vabariik oma poliitilise ning majandusliku korrektsusega oli sakslaste elu tuksi keeranud. Õnnelikud ja edukad olid seal ainult igasorti lojused. Ja mitte kellelgi demokraatlikest liidritest ei olnud julgust öelda, et nii ei lähe mitte. Oldi poliitiliselt korrektsed ja mõeldi ainult järgmistele valimistele.
Ja siis tuli üks luuserist austria maalikunstnik, kes julges välja röökida selle, mida inimesed sisemiselt teadsid ja tundsid õige olevat. Nimelt , et Versailles rahu diktaat , poliitiline korrektsus ja turumajanduse fetish tuleb pikalt saata. Ja ajalugu näitas, et selles osas oli kunstnikul õigus. Mistõttu hakati uskuma ka kogu tema Main Kamphis ära toodud sonimist. Kui luuserist kunstniku asemel oleks julgust tõtt rääkida olnud mõnel ratsionaalse mõtlemisega poliitikul, oleks ajalugu ilmselt teisiti läinud. Sest mis majanduskriisiga toime tulekusse puutub, siis ega Roosevelti New Deal poliitika oluliselt Hitleri majandusmeetmetest ei erinenud. Ainult et Roosevelt ei olnud kibestunud läbikukkunud kunstnik vaid sündinud liider ning visiooniga prohvessionaalne poliitik.