Paraku on täna selle uue aastas sooviga kahjuks nii, et järjest rohkem inimesi siinmail midagi väga head ei oota ja looda.
Vaatleja kaotas oma viimased naiivsuse riismed mitmed kümned aastad tagasi, ning seetõttu ei ole tal ka mingit usku sellesse, et alljärgnev kirjatükk võiks päästa kannatava inimkonna või aidata kedagi õigele teele juhtida. Aga kui jumal tervist ja elu annab, siis on vähemalt endal aasta pärast huvitav lugeda.
Alustaks siis Eestimaast. Ütleks nii, et kui Saksamaad tuleb viimase paarikümne aasta tegude tagajärgede põhjal pidada kurjuse kuningriigiks (olgu põhjuseks siis naiivsed ideaalid või vastupidi, küüniline demokraatlik egoism), siis Eestimaa on kindlasti lolluse kuningriik.
Peaminister ilmselgelt ignoreerib tegelikust ning kaitseb ennast päheõpitud ideoloogiliste rohe- ja kliimaloosungitega.
Meedia kirjeldab “julgeolekueksperdina” isikut, kes paneb paar aastat järjest tuimalt kõik ennustused 180 kraadi mööda. Ja “kliimaekspert” ei ole saanud mitte maateaduse või atmosfäärifüüsika alast haridust, vaid on hoopistükkis õppinud poliitilist filosoofiat ning masside mõjutamist.
Ning peamine opositsioonipartei, kes võiks ju üritada terve mõistuse valvurina loorbereid lõigata, tegeleb 21 sajandi esimesel veerandil vaktsineerimise vastu võitlemisega, uurib Estonia hukkumise “saladust” ning torpedeerib odava populaarsuse nimel olulisi riigikaitse ning energeetika alaseid projekta.
Elik, tegelikult ongi kõigil vist sügavalt pohui. Oluline on ainult see, kuidas endale ka järgmistel valimistel mingisugune koht tagada.
Aga aitab soigumisest, läheme asja, ehk siis 2024 aasta juurde. Et mida ülepea saaks veel ette võtta.
Kõigepealt riigikaitsest. Et tänases olukorras tuleb teha kõik mis meie võimuses oma riigi kaitsevõime tugevdamiseks on kindlasti paratamatus ja siinkohal tuleb valitsuse väidetega põhimõtteliselt nõustuda. Aga edasi läheb asi keerulisemaks. Eesti iseseisva riigikaitse aluseks on alati olnud tees, et piisavalt suured oodatavad kaotused hoiavad Venemaa agressiooni tagasi. Mingis taktikalises mõttes kehtib see tees kindlasti ka täna. Aga Ukraina sõda on meile kahjuks näidanud et strateegiliselt see enam ei kehti. Nende eesmärkide nimel, mida Venemaa peab kooskõlas oma agressiivse revanchismi ideoloogiaga eluliselt oluliseks, ei kohku ta tagasi ka sadadesse tuhandetesse ulatuvate kaotuste ees. Seega Eesti iseseisev kaitsevõime, kui me tõepoolest peaksime üksi sõdima, ei oma mitte mingit praktilist tähtsust. Ka siis mitte, kui me poole oma rahvuslikust tulust riigikaitsele kulutaksime. Ja siin jõuame me paratamatult tagasi NATO ning Saksamaa juurde. Teadupärast kulutab jõukas Saksamaa endiselt riigikaitsele suhteliselt poole vähem, kui vaene Eesti. Seda esiteks. Teiseks näitavad küsitlused, et absoluutne enamus sakslastest on kindlalt vastu Balti riikide kaitseks sõtta astumisele. Isegi, kui neil oleks millega seda sõda pidada. Ehk too kuulus NATO 5. artikkel on tegelikkuses suht tühi rida.
Seega, tegelikkuses omavad meie riigikaitse alased sammud tähtsust ainult niivõrd, kuivõrd neid saab vaadelda terviklikus Euroopa ja NATO kaitsevõime ning kaitsetahte kontekstis. Ja siin ei ole Vaatleja enam päris kindel. Kas meie meeleheitlik üle oma võimete riigikaitsele kulutamine teeb saksa valija meiega rohkem solidaarseks (noh et tublid poisid ikkagi, neid tuleb aidata) või vastupidi, tugevdab nende veendumust , et sakslastel pole meie ja poolakate selja taga tegelikult mitte midagi karta. Milleks neile siis relvad.
Senine ajalugu on näidanud, et esimesele variandile eriti lootust panna ei saa. Asja muudaks ehk ainult see, kui Euroopa oleks föderatsioon, mille riigikaitse juhtimine, kaasa arvatud kaitseeelarve ja kaitsepoliitika, oleksid föderaalparlamendi ja fäderaalvalitsuse kontrolli all.
Aga tänases olukorras peaks Eesti koos teiste piiririikidega pigem häälekalt nõudma solidaarsust Euroopa piiride kaitsel, ning endale ebarealistlike kohustuste võtmise asemel rõhutama, et meil ei ole ei moraalset kohustust ega ka kavatsust Saksamaad viimase eestlaseni kaitsta. Kas see aitab, või mitte, on iseküsimus, aga vähemalt loksuksid asjad õigesse konteksti.
Teine strateegiline aspekt, kus Eesti peab kindlasti oma suunda muutma on seotud Hiinaga. On tõsi, et Hiina on kaugel ja meie temast ei sõltu, ega ole Hiina meile ka otseseks ohuks. Aga Venemaa on paraku meie kõrval. Ja see asjaolu muudab Lääne – Hiina , eriti aga USA – Hiina suhted meile elutähtsalt oluliseks. Kordan siin varem juba mitu korda nenditut. Nimelt, kui Venemaad ei õnnestu piisavalt majanduslikult survestada, on Ukraina olukord lootusetu. Ning kui Hiinaga mingit sorti kokkulepet ei saavutata ja ühishuve ei leita, pole Venemaa piisav survestamine võimalik. Niisama lihtne see ongi.
Kahjuks on aeg selleks, et Eesti eraldi või isegi koos ülejäänud Ida Euroopaga siin midagi otsustavat ära teha saaks käest lastud. Ja tunnistagem, Ameerika valijale paistab kogu see huvide bukett ka hoopis teise nurga alt. Aga samas pole meil ka muud valikut, kui otsida liitlasi ja tõde vähemalt Euroopa tasemel välja röökida. Ameeriklasi see kindlasti pahandaks, aga kõik ülejäänud variandid on veel hullemad.
Ja last but not least, palun tuleme tagasi maamunale. Kui me tahame oma nahka päästa, peame me kõik mõistusele tulema, eranditult kõik. Peame loobuma iga sorti ühiste väärtuste ja ideoloogiate utoopiatest. Need ei ole asjad, mis reaalses elus määravad. Ja kui määravadki, kiis mitte ilmtingimata meile soovitus suunas. Sakslaste viimaste aastakümnete rahuideaalide tulemuseks on varsti pool miljonit tapetut Ukrainas. Aga uut Nürnbergi vist ei tule. Seega, parem siis juba ilma selliste ideaalideta.