Aprilli alguses tabas meid päeaegu ühel ja samal päeval kaks ühe ja sama teemaga seotud uudist. Soomlased said lõpuks ometi käima oma Olkiluoto 3 reaktori ning sakslased lülitasid välja kolm praktiliselt sama võimsusega reaktorit millel oleks veel kümneid aastaid ressurssi ees olnud . Asjade mastaapi panemiseks ütelgem, et üks selline reaktor kataks Eesti kogu elektri vajaduse. Kolm kokku oleks piisav lisaks ka kogu transpordile ka soojusede mineva energiahulga katmiseks. Tundub, et isegi suur osa Saksamaa enda poliitikutest saab täna selle hullumeelse teo kontraproduktiivsusest aru (seda ka keskkonna ja kliima mõttes) aga roheliste ideoloogilised doktriinid on olulisemad.
Saksamaa ja sakslased on ülepea üks kummaline ja tavamõistusele hoomamatu nähtus. Ühest küljest oleme me kõik siin Ida Euroopas kes rohkem kes vähem Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi kultuuri ja identiteedi järglased. Teisalt , kui lugeda omal ajal Balti rüütelkonnas juhtivatel kohtadel olnud Eduard von Dellingshauseni või Eduard von Stackelbergi mälestusi, siis ajab nende justkui nagu iseenesest mõistetav rahvuslik ülbus ikka õhku ahmima küll. Kusjuures, pange tähele, tegu on meestega, kes vähemalt enda arvates eestlastesse väga hästi suhtusid. Nii ka täna. Ühest küljest jutud humaansusest ning eneseimetluse nimel peetav Vahemere paadiralli (kuigi objektiivselt samuti mõrvarlik), ning teisalt Ida Eurooplaste kõhklematu ohverdamine omaenese ilusa elu nimel. Ühest küljest harjumus suudelda hardumusega kätt, mis piitsa hoiab. Teisest küljest must tänamatus nende suhtes, kes sinu vabaduse eest on langenud. Võrrelge Berliinis Nõukogude sõdurite kullatud mälestusmärke mureneva betoonmüüriga Tempelhofi endisel lennuväljal, kuhu on kantud 71 Berliini Õhusilla käigus hukkunud lenduri nimed.
Tänaseks on ühemõtteliselt selge, et ilma Saksamaa viimase paarikümne aasta Venemaa poliitikata ei oleks Venemaa agressioon Ukraina vastu võimalik olnud. Näeme seega et paradoksaalselt suudab Saksamaa külvata hävingut nii relvaga vehkides kui ka läbi titelalina ning keeldumise relva käes hoida. Aga uut Nürnbergi, kus idealistlikud lollpead sadade tuhandete inimese surma põhjustamise eest süüdi mõistetakse vist loota pole. Kui see kõik ikkagi on naiivsus ja lollus. Ja ega Vaatlejad head vastust ka pole. Näib, et tegu on mingi seguga Lääneliitlaste sõjajärgsest üle võlli läinud denatsifitseerimise poliitikast ning tänapäeva sakslaste demokraatlikust egoismist. Ja sellest viimasest pääsemiseks tänases Euroopas lihtsat lahendust pole. Euroopa Uniooni mudel lubab niiöelda keskriikidel jätta julgeolekuprobleemid piiririikidele ning nautida ise väiksemate sõjaliste kulutuste ning oportunistliku välispoliitika poolt toetatud hüvesid. Selle probleemi lahendaks ainult tegelik Euroopa föderatsioon, milline idee aga hetkel erinevatel põhjustel eriti tagantuules pole. Aga täna ongi nii, et olgu verd kasvõi põlvini, sakslastel endal pole ju häda miskit. Alati võib muidugi loota, et ehk õpivad. Aga liiga suurt lootust selleks pole. Seda enam, et iga õppetund läheb maksma sadu tuhandeid inimelusid ning sakslased ise ju lahinguväljal ei sure.
Kuigi, mis puudutab sakslasi ja Saksamaad, siis oleks ajalugu nende jaoks kergesti võinud ka täiesti teisiti minna.
1944 aastal esitas Ühendriikide rahandusminister Henry Morgenthau Jr. president Rooseveltile memorandumi nimega Suggested Post-Surrender Program for Germany. Selles dokumendis sõnastatud põhimõtted said hiljem tuntuks “Morgenthau plaani” nime all. Lühidalt öeldes tähendas seen plaan Saksamaa kogu sõjalise potentsiaali, tööstuse ja inseneriteadmiste hävitamist. Saksamaast pidi tükeldatama ning temast pidi saama põhiliselt ainult algharidusega põllumeeste riik. Kuna ka ameeriklaste endi hilisematel hinnangutel oleks selle ümberkorraldamise käigus kuni paarkümmend miljonit sakslast lihtsalt nälga surnud, siis pole Morgenthau plaani teema täna Läänes just kõige populaarsemate killast. Pigem kipuvad seda üles võtma antisemiitlikud või natsismile sümpatiseerivad ringkonnad. Mis Morgenthausse endasse puutub, siis tema ise oma plaani kunagi ei häbenenud ning koguni andis selle 1945 aastal raamatu “Germany is Our Problem” kujul välja (on ka netist kergesti leitav). Rahvuselt juut Henry Morgenthau muidugi oli ja kuna talle selleks ajaks pidi päris hästi teada olema milline saatus tema suguvendi natside käe läbi oli tabanud, siis ega ta sakslasi vist tõepoolest liiga palju ei armastanud. Kas ja kuivõrd see asjaolu tema plaani sisu mõjutas me ei tea. Aga ega mina talle seda ka ette ei heidaks.
Aga tagasi aktuaalsesse reaalsusse. Nagu me teame, Morgenthau plaani ei viidud kunagi ellu. Pärast mõningat lühiajalist lammutustööd ja kokkuröövitud väärtuste väljavedu (eriti Idas) hakkas Lääneliitlaste poliitikat alates 1948 suunama hoopiski Euroopa ja Saksamaa ülesehitamisele suunatud Marshalli Plaan. Kui suur roll selles meelemuutuses oli Lääne humaansusel ja majandushuvidel ning kui palju mõjutas asja see, et Josif Vissarioni poja järjest agresiivsemaks muutuva poliitika tõttu Lääs lihtsalt vajas “oma” sakslaste toetust (nagu ka Jossif enda omade oma), jäägu igaühe enda otsustada.
Aga igal juhul siin me nüüd oleme ja Saksamaalt tulvavate järjest hullumeelsemate uudiste mõjul on küll kole kiusatus õela musta huumori vaimus öelda, et Morgenthau plaan oleks tulnud ikka ellu viia. Üks tõsine saksa kartulikasvataja Vene gaasi poleks vajanud, Venemaa sõjamasina ülesehitamiseks tal raha anda ei oleks olnud ning igat sorti jalad maast lahti ideoloogiate suhtes oleks ta vist ka suht koht immuunne olnud. Ja kui kümmekond miljonit sakslast olekski tõepoolest kurval kombel nälga surnud , siis mitte milleski süüdi olevad ukrainlased oleksid see eest täna elus.