Enne Donald Trumpi valimisvõitu domineeris Eesti peavoolumeedias selgelt tema kui suure saatana kuvand. Seevastu Trumpi ülistav meediakajastus toimus pigem mingis mõttes äärealadel.
Pärast valimisvõitu asi muidugi pisut muutus. Mõni oma silmi ja kõrvu mitte uskuv helbeke küll piuksus edasi et näe, presidendiks valiti kurjategija ja vägistaja, kuid vanemad ja targemad kolleegid tegid sellisele käitumisele kiire lõpu ning ilmselt käskisid ullikesel suu pidada. Sellegipoolest jäi peavoolu tajutav foon Trumpi isiku suhtes ikkagi negatiivseks. Päris viimasel ajal on Eesti peavoolu käsitlus Trumpist aga muutunud mitmeülgsemaks. Kuigi mitte sugugi vähem ebareaalseks. Antikristuse kuvandi kõrval on end peavoolu murdnud ka seni põhiliselt Helmede pärusmaaks olnud messianistlik motiiv. https://epl.delfi.ee/artikkel/120370366/juri-mois-suureparane-donald-trump
Aga endiselt kõigutakse nende kahe jumaliku olemuse vahel ning reaalsusega ei taha kummagi lähenemisviisi kaitsjad ennast liigselt vaevata. “Satanistide” ning “messianistide” ühine joon on see et mõlemad kalduvad oma iidolile või anti iidolile omistama lausa üleloomulikule olendile omast kõikvõimsiust. Ja mõlemad pooled jätavad tähelepanuta kõige olulisema asjaolu mida Trump ise pole kunagi varjanud. Nimelt Trumpi America First printsiibi.
Ning koos sellega muidugi ka järeldused mida me sellest tegema peaksime. Kõik see on üheaegselt kurb ja naljakas. Või õigemini oleks naljakas, kui ei sisaldaks meie jaoks siin eksistentsiaalsed ohte ja oleks seega kurb.
Alustame sellest, et Trump ei ole ei Messias ega Antikristus. Ja muidugi pole ta kõikvõimas ei heas ega halvas.
Ta on poliitik, kes lähtub Ameerika huvidest, või siis vähemalt sellest, kuidas tema neid huve näeb. Tema elukogemus on pigem ärimehe oma, ning sellest ka tema paljud pisut lihtsustatud vaated probleemidele ning lahendustele. On asju, mida ta suures pildis ilmselt õigesti tajunud on. Juba varasemad on juttu olnud, et kui tema eelmise ametiaja kaks nõudmist – nimelt Euroopa kaitsekulude drastiline tõstmine ning loobumine Venemaa gaasist, oleksid läbi läinud, poleks ka tänast sõda. Selles mõttes on tal ju isegi teatud õigus öelda, et ise keerasite supi kokku, ise ka helpiga. Aga see õigustus meid palju ei aita. Tänane reaalsus on tänane reaalsus. Ja kahjuks me näeme täna seda, et mees valdab ainult sõprade vastu mõjuvaid sunnivahendeid (tollid, Ukraina relvaabi katkestamine) ning on oma fokusseerunud Hiina vastasusest nii pimestatud, et on selle nimel valmis ka vähem olulised liitlased Venemaale ohvriks tooma.
Kõige olulisem asjaolu mille eest kipume pea liiva alla peitma ongi see, et Trump tegutsebki täpselt nii, nagu ta kogu aeg on lubanud. Nimelt oma parima äratundmise järgi Ameerika huvides.
See, kas kõik tema otsused on ka tegelikult Ameerikale parimad, on hoopis ise küsimus. Vaatleja julgeb siin paljuski kahelda. Aga meie vaatevinklist polegi see nii väga oluline. Oluline on see, et Ameerika huvid ja meie huvid ei lange kõiges kokku. Pigem olekski õigem hetkeks maha istuda ja endalt küsida, et miks nad ülepea peaksid kõiges kokku langema.
Kui pisut utreerida, siis Ameerika vaatevinklist võiks Ukraina ja Baltimaade ohverdamine selle nimel, et Venemaa Hiina leerist enda Ameerika leeri saada, ju igati ratsionaalne mõte olla. Vähemalt kui võtta aluseks Trumpi poolt korduvalt välja öeldu, mille järgi peamiseks vastaseks ja oponendiks on Hiina ning kõik muu on sellega võrreldes teisejärguline. Kas see eesmärk sellisena oleks ülepea realistlik , isegi ainult Ameerika huvides on ise küsimus. Vaatleja söandab arvata, et tegu on pigem lootusetu märja unelmaga kinnasvaramagnaadi loogika tasemel. Aga kui sellesse uskuda, nagu Trump ehk usub, siis on rationale ju täiesti olemas.
Seega hetkel peaks unustama Ameerika presidendi jumaliku või saatanliku olemuse keskenduma pigem sellele, mis on meie (Eesti, Ida Euroopa, Euroopa -selles järjekorras) iseseisvad huvid. Trumpi osas piisab teadmisest teadmisest, et tema ajab oma parima äratundmise kohaselt Ameerika asja, ning meie siin peaksime ajama meie oma asja, mis ei pea kahjuks automaatselt kõiges Ameerika huvidega kokku langema.
Riikidel pole sõpru, aga on huvid, olevat kunagi öelnud Otto von Bismarck. Ja kui keegi usub, et need ühised huvid saavad olla määratud läbi liberaalsete uusväärtuste ühise tunnustamise välja, siis on tegu kas idioodi või ülima naiivikuga.
Aga alustuseks tunnistagem asju , mis on kriitilised ning ilmselged. Nimelt seda , et vähemalt tolle Hiina- Vene – Ameerika armukolmnurga osas on meie ja Trumistliku Ameerika huvid kindlast diametraalselt erinevad.
Pisikese isemõtlemisvõimega lugeja suudab siit ehk juba ise loogiliselt tuletada et milline hüpoteetiline Euroopa poolne käik oleks kõige valusam üheaegselt nii Trumpile kui ka Putinile.
Aga kahjuks näib, et seda käiku ei tule.
Olgu jumal meile armuline.