Käesoleva kirjatüki ajendiks sai hiljuti Tartu Ülikoolis kaitstud Peeter Kenkmanni doktoritöö, või tegelikult küll selle sündmuse kajastamiseks ErR s ilmunud lugu. Sealt on võetud ka alljärgnev tsitaat.
“Kenkmanni isiklikul hinnangul on demokraatial väärtus iseeneses – sõltumata sellest, mis 1939. ja 1940. aastal juhtus. “Ma arvan, et Eesti riik ja eesti rahvas väärisid demokraatlikult valitud institutsioone ka nendel vahepealsetel aastatel,” leiab ta.”
Kõigepealt, Vaatleja ei ole kindlasti mitte kvalifitseeritud olema doktoritöö retsensent, ega püüa seda siinkohal ka olla. Pealegi keskendub Kenkmann oma töös teadlikult pigem formaalsetele riigiõiguslikele asjaoludele. S.t kas üks või teine Pätsi&Co tegevus oli konstitutsiooniline või mitte ja kui siis kui palju just nimelt. Need on muidugi huvitavad asjad arutada, kuid võtan vabaduse väita, et longue durée ajaloo kohtulaua ees on nad üsna vähetähtsad seigad. Palju olulisem on see millised olid ühe või teise aktsiooni tegelik mõju Eesti riigile ja rahvale, ning mis veelgi olulisem, millised olid reaalselt võimalikud alternatiivid ja millised oleks olnud nende tagajärjed. Ehk siis konkreetsetes oludes , mis oleks juhtunud kahe teise realistliku alternatiivi – olemasolev, tolleks ajaks kriisis ja pisut segane parlamentaarne kord või vapside valimisvõit/võimuhaaramine – korral.
See aga doktoritöö eesmärk ilmselt ei olnud. Kaudselt nõustub doktorant küll asjaoluga, et Eesti okupeerimist ning selle tagajärgi ükski võimalik alternatiiv mõjutanud poleks. Kuigi toob negatiivse poole pealt välja, et riigi vanema suured volitused, olles läinud Varese kätte, tegid riigiaparaadi ja ametnike vahetamise lihtsamaks.
Aga käesoleva kirjatüki ajendiks oli hoopis doktorandi ülalpool tsiteeritud arvamusavaldus demokraatiast kui väärtusest omaette.
Kuid enne kui seda väidet kritiseerima asume, teeme repliigi korras mõned asjad selgeks. Vaatleja on kaheldamatult demokraat. Nii selles, kui ka eelmistes postitustes välja toodud kriitika on ajendatud murest selle pärast, et demokraatlik juhtimissüsteem on ennast ajaloos sageli näidanud enesehävitusliku ja konkurentsivõimetuna, ning et see tendents on tänapäeval pigem tugevnev.
Asjast endast. Iga inimtegevuse ja olemise vorm , mis on väärtus omaette, saab olla kas religioon või peaks seonduma millegi väga sügavaga meie inimeseks olemises. See, kuidas vanemad armastavad ja hoiavad oma lapsi, või see et meile on antud võime kaastundeks ning austus inimelu vastu on kahtlemata sellised sügavad väärtused. Asjade parima seisu juures peegeldavad neid sügavaid väärtusi ka kõik maailmareligioonid ning mingil määral isegi sellised uusreligioonid nagu marksism või keskkonnateadlikkus.
Kuid ka siin tuleb olla ettevaatlik. Olles väärtus omaette ning seistes väljaspool ratsionaalset kriitikat on religioon alati olnud kahe teraga mõõk. Ühest küljest kaitseb see inimeseks olemise vääramatuid põhiväärtusi ning edendab sellega sotsiaalset kapitali, kuid teisest küljest, sobivatesse kätesse sattununa, võib saada kattevarjuks või ettekäändeks sadade tuhandete tapmisele. Ja nii see paraku ajaloos sageli ka oli, kuni Stalin ja Hitler suutsid leiutada päris enda, tapmise mõttes hulga efektiivsema usu. Aga see selleks. Meie tänase loo jaoks on siit tulenev järeldus see, et mingi asja religioonisarnaseks kuulutamisega tuleb igaks juhuks väga ettevaatlik olla. Seda isegi siis , kui õigustused tunduva täiesti ilmsed olevat. Sest niipea, kui me ütleme, et mingi asi on väärtus iseeneses, paigutame me tolle nähtuse paratamatult kohe väljaspoole kriitikat ja ratsionaalset arutelu võimalike tagajärgede üle. Ja see viimane on demokraatiast rääkides eriti ohtlik.
Kordame veel kord et tänapäeval sisalduvad sdemokraatia mõistes kaks väga erinevat asja . Juhtimissüsteem ja demokraatlikud väärtused. Muidugi võib soovi korral alati väita, et demokraatlikke väärtusi saab kaitsta ja hoida ainult demokraatliku juhtimissüsteemi olemasolul. Aga samas on õige ka see, et kui riik või ühiskond üksteisele järgnevate väärotsuste tõttu kokku variseb, on tagajärjed neile samustele väärtustele tõenäoliselt katastroofilised.
Seetõttu peame me demokraatliku juhtimise tugevustest ja nõrkustest rääkides olema väga pragmaatilised. Jutt halvasti defineeritud kõrgetest ideaalidest kipub siin väga sageli olema lihtsalt kattevari rumalusele ja võimetusele langetada õigel ajal õigeid otsuseid. Kui me tahame tänapäeva karmis maailmas ellu jääda tuleb vähem tegelda asendustegevusliku mulaga ning olla rohkem “tulemusele orienteeritud”.
Ajaloost leiab palju näiteid, mis peaksid meid panema mõtlema demokraatia absoluutide üle. Kas keegi julgeb käsi südamel väita, et Hispaanias oleks elu täna parem ja vabam, kui kodusõjas oleksid võitnud suure demokraadi, Jossif Stalini poolt aktiivselt toetatud vasakpoolsed. Või mis oleks saanud Tšiilist, kui täiesti demokraatlikult alla 40 protsendi häältega võimule tulnud Allendel oleks õnnestunud seal oma marksistlike rünnakrühmlaste ning Castro vabatahtlike abil Kuuba tüüpi paradiis kehtestada.
Või kui võtta asja teise poole pealt, siis ex oli ju ülimalt demokraatliku Weimari vabariigi äpulikkus, muu hulgas võimetus taltsutada tänavatel märatsevaid igakarvaseid aktiviste, üks neist faktoritest, mis tõid Saksamaal võimule hullu austria kunstniku, kelle tegevuse tagajärgi me ajaloos kaugele ulatuva lainetusena mingis mõttes tänaseni naudime.
Ning samuti peaksime me olema palju ettevaatlikumad kohustusliku demokraatliku väärtusruumi piiritlemisel. Peaksime väga kainelt hindama, milliseid asju me ikka euroreligiooniks kuulutame, ning millised jätame nii öelda kohaliku demokraatliku protsessi hooleks. Seda eriti ajal, mil Läänemaailmal ei lähe just väga hästi, ning künnis võimalike liitlaste endast ära tõukamiseks peaks pigem kõrge olema. Elik Gruusia näitel. See, et igal inimesel on õigus oma isiklikku elu oma soovi järgi korraldada ning mitte olla selle tõttu mistahes viisil diskrimineeritud, on kahtlemata põhiväärtus. Aga see, kas samasugust religioosset kaitset vajab ka teatud inimgruppide õigus tänaval kärarikkalt oma sättumusi kuulutada, eriti kui need sättumused kohalikus kultuuriruumis just ülemäära sümpaatsed pole, on juba hoopis teine küsimus.
Seega olgem siis demokraadid aga säilitagem võimaluse korral ka terve mõistus ning analüüsivõime. Ükski dogma pole väärt seda, et kunagi selle nimel ja tõttu ka kogu sajandite jooksul demokraatia mõistesse akumuleeritud hea ja ilus peldikust alla lasta.