Viimasel ajal on palju tähelepanu pälvinud Vene Rahvusliku Kogu js Vene õigeusu kiriku järjest sõjakamaks muutunud avaldused Venemaa agressiivse sõja toetamiseks. Kuigi imestada ja kommenteerida pole siin suurt midagi. Venemaa on kogu oma ajaloo vältel edukalt kasutanud Püha Sõda ja Õige Usu kaitsmist väärusuliste oma ekspansioonipoliitika toena. Pisukese kohendamise ning väikeste teisendustega sobis see hästi ka ateistlikule Nõukogude Liidule.
See, mis tähelepanu väärib, on hoopis see abikäsi, mida mõned Lääne naiivikud Putinile lausa vägisi ulatada üritavad. Kuna sama teemat on juba varem käsitletud, kordan veel kord hästi aeglaselt ja lihtsate sõnadega. Selle sõja põhjus ja motiiv ei ole erinevad väärtused, vaid Venemaa mõjusfääride keskne ideoloogia. Millest omakorda paratamatult järeldub, et Venemaaga piirnevatel väikeriikidel saab olla ainult piiratud suväräänsus. Vähemalt mis puudutab liitlaste valikut ning välis ja kaitsepoliitikat. Kõik. Niisama lihtne see ongi. Kindlasti ei ole võimalus näidata sõda ideoloogilse ja moraalse ristiretkena läppunud Lääne vastu Putini jaoks määrav. Aga see teeb tema elu oluliselt lihtsamaks, vähemalt sisepoliitiliselt. Aga ka suhetes venelastega sarnast konservatiivset mõtteviisi eelistavate rahvaste juures. Seega igaüks, kes siin toda väärtuskonflikti müüti ükskõik mis põhjusel üles kütab, aitab Putinit ning toetab tema agressiivset sõda.
See, et Venemaal hiljuti välisagendiks kuulutatud Mihhail Veller on Lääne n.n. uusväärtuste ning , tema hinnangul, nendega seotud nõrkuse ning allakäigu ammune vihane ja vaimukas kriitik, on üldteada. Seda võib igaüks , kes huvi tunneb Youtube videotest ise vaadata. Aga Velleri vihane ründamine selle pärast on midagi uut.
Lugupeetud kirjaniku seisukohtadesse võib muidugi suhtuda nii või naa, aga kummal poolel Veller käesolevas sõjas on, selles pole küll mitte mingit kahtlust. Erinevate arvamuste esitamine ning kritiseerimine on meie ühiskonnas iga vaba inimese õigus. Ütleksin enamat, kui Veller on sisemiselt veendunud, et midagi olulist täna Ukrainat ja Läänt nõrgendab, on selle esile tõstmine tema, kui ausa inimese kohus. See, et tema kriitika kattub osaliselt sellega, mida ka Venemaa kasutab Lääne naeruvääristamiseks siin mingit tähtsust ei oma ja Vellerit putinistiks ei tee..
Ma saan aru, kui ideoloogilised pseudodebatid tõmbavad kaasa meie selja taga redutavaid naiivliberaale Lääne sisemaal -Berliinis, Pariisis või Washingtonis . Aga siin, rinderiigis on selline jama kuritegelik. Iga päev ja tund, kui me ennast siin soojas toas istudes sedasorti asendustegevustega lõbustame, surevad Ukrainas sõdurid rindel ja kannatavad naised ning lapsed linnades vene pommirahe all. Ja me ei tea, kui kaua nad veel suudavad vastu panna. Küll aga teame me seda, mis meid ähvardab juhul, kui Venemaa oma eesmärgil selle sõja abil saavutab.
Seega veel kord. Praegu on sõjaaeg. Siin saab olla vaid üks ideoloogia. Kõik mis on kasulik vaenlasele ja nõrgendab meid on reetmine. Kaasaaitamine Putini propaganda ideele ideoloogilisest ja moraalsest sõjast ning Lääne ühiskonna ülima lipukirjana uusväärtuste esile tõstmine kuuluvad kindlasti sellesse kategooriasse. Praegu vajame ühtsust peamises küsimuses- Venemaa mõjusfääride doktriinil ei saa lubada võita.
Vaidlus selle üle mitu sugu on inimesel ja kas seda peaks kuidagi lausa põhiseaduses kajastama, on teema, mida me võime soovi korral kasvõi järgmised viiskümmend aastat arutada. Aga kõigepealt peame me säilitama oma iseotsustamise ja isearutamise õiguse. Seda tüüpi vaidlused võivad oodata ja peavad ootama paremaid aegu. Ja kui neid aegu ei tule, pole kogu sellel diskussioonil nagunii mingit mõtet. Ning kunstlike rindejoonte ehitamine meie oma ühiskonna sisse peaks kindlasti olema hukkamõistetav tegu.