Venemaal toimusid teadupärast hiljuti presidendivalimised ning nelja kandidaadi hulgast osutus üllatuslikult valituks ei keegi muu, kui Vladimir Putin.
Vist peaaegu kõik Lääne kommentaatorid ja muidu sulemehed üritavad nüüd üksteist üle trumbata oma hinnangutes selle kohta kuivõrd ebademokraatlikud need valimised ikka olid ja kui kui suured olid võltsingud. Ja et tuleks mõelda, kas nende valimiste tulemust ülepea tunnustada või mitte.
Vaatleja ei tahagi selles osas eriti vastu vaielda. Arvatavasti oleks herr Putin neil valimistel igal juhul saanud just nii palju hääli, kui oli otsustatud. Kas siis võltsimisega või ilma. Paraku pole kogu sellel diskussioonil Venemaa valimiste õigluse ja läbipaistvuse kohta õigupoolest miskit tähtsust.
Tegelik probleem on selles, et Putin oleks need valimised võitnud ka siis, kui täiesti elusal Navalnõil oleks lubatud tema vastu ausalt kandideerida. Võib olla natuke usutavamate numbritega, aga ikkagi võitnud . Ja just nimelt see, mitte aga küsimus võimalikest võltsimistest, ongi tänase olukorra tegelik traagika. Venemaa on Putini juhtimisel (ja Lääne vigu osavalt ära kasutades) ehitanud üles ühiskonna, kus Putinil lihtsalt ongi üle poole valijate selge toetus. Demokraatia, ükskõik kui täielik, seda asja enam ei muudaks. Ka Hitleril oli kolmekümnendate lõpus sarnastel põhjustel Saksamaa valijate enamuse kindel toetus. Kui Saksamaal oleksid tollel ajal toimunud täiesti demokraatlikud valimised, oleks Hitler need võitnud täpselt samuti, nagu Putin täna.
Kuidas lõpuks toimus Hitleri võimult kõrvaldamine ja sakslaste meelemuutus, me teame. Aga ajal mil Saksamaa sammus võidult võidule ei oleks demokraatia kindlasti midagi muutnud. Jah, hiljem kui Saksamaa õnn pöördus ning saksa patrioodid 20 juulil 1944 püüdsid Saksamaad päästa Hitleri kõrvaldamisega, oleks demokraatia ehk juba aidanud. Aga selleks pidi asi sinnamaani jõudma.
Kuidas Venemaa sinnamaani jõuda võiks, kahjuks ei tea. Ukrainlaste kangelaslikust vastupanust üksi jääb kindlast väheks.