Tänapäeva inimese jaoks assotsieerub demokraatia peamiselt kaunite ideaalide ja väärtustega. Seda, et demokraatia on ka, ja seda ennekõike, meetod , mille abil riikidele juhte valitakse, kiputakse pigem unustama.  Ideaalid kuuluvad ideaalide maailma ja nende kvaliteeti on raske mõõta. Kuigi kahtlemata on nende hulgas ka neid, mis iga tsiviliseeritud inimese jaoks peavad olema absoluutsed. Seevastu juhtimissüsteemide efektiivsus ja konkurentsivõime on mõõdetavad ning pikemas perspektiivis mõõdab ajaloo käik neid asju meie tahtest sõltumata.
Kui rääkida juhtidest, siis näiteks autojuhte hinnatakse selle järgi , kuidas nad autot juhtida oskavad. Kas juht seejuures ka siile ja konni armastab, on sellega võrreldes teisejärguline . Sest autojuht, kes armastab siile, aga autot juhtida ei oska, ajab siili ikkagi alla. Lisaks muidugi muudele, veel hullematele tagajärgedele.
Nentigem et, nii nagu igaüks ei oska juhtida autot või piloteerida lennukit , ei ole ka kodanike ja valijate enamus piisavalt kompetentne riigi juhtimiseks. Ei ole, ega saagi kunagi olema. Samuti ei ole valijate mass võimeline kaugele ulatuvalt analüüsime otsuste tagajärgi ning võimalikke alternatiive. Seda saavad ikkagi teha vastavate oskuste ja kogemustega persoonid või organiseeritud grupid. Seepärast peaksime me oma riike juhtima valima selleks võimelisi ning juhtideks sobivaid isikuid. Nii peaks see olema. Aga kes oskab, palun nimetage need targad, karismaatilised ja ettenägelikud liidrid , kes Läänes viimase kümnekonna aasta jooksul on esile kerkinud. Küll aga on globaalset tähelepanu pälvinud pooliku haridusteega koolitüdruk ning arreteerimisel õnnetult surma saanud sadist. Ja kui meil tarku ja autoriteetseid juhte pole, või kui neid juhtimisel pidevalt segatakse, kukub demokraatia juhtimissüsteemina paratamatult läbi. Muidugi, õnneks on demokraatiale omane tagasiside võime. Kui juht satub olema ebapädev või tema juhiomadused ei ole piisavad, on meil võimalus uutel valimistel targemini valida .
Aga paraku on tekkinud tõsiseid probleeme ka selle demokraatia kõige olulisema tugisambaga. Nimelt on läänemaailma heaolu tänaseks saavutanud sellise taseme et ka täiesti rumalaid ja kontraproduktiivseid otsuseid on võimalik teha väga pikka aega, ilma et see valijate suure osa igapäevast toimetulekut oluliselt mõjutaks. Mistõttu vahetu tagasiside enam ei toimi, või jääb selle mõju lootusetult hiljaks.
Aga isegi, kui see tagasiside ideaalselt toimiks on meil ikkagi probleem. Kinni kaetud esiklaasiga autot on tagasivaatepeeglist avaneva pildi abil võimalik juhtida küll, aga ikka ainult siis, kui tee on täiesti sirge, või vähemalt täpselt selline, nagu me teda endale ette kujutame. Vähimgi kõrvalekalle sellest, ja katastroof on käes.
Elik kui ikka adekvaatset vaadet ettepoole pole, tehakse ühel päeval paratamatult ka selline viga mille parandamiseks ühiskonnal lihtsalt enam ressursse või aega ei jätku.
Võime ennast ju lohutada, et hull küll, kuid selle eest on meil väärtused ja ideaalid. On aga kurb paratamatus, et süsteemis mis oma juhtimisvõime ja efektiivsuse poolest teistega konkureerida ei suuda, pole ka ideaalidel pikka pidu. Seega ei saa alati lähtuda loogikast, et ideaalide nimel võib kõik ohverdada. Ei või. Mingist punktist edasi ei ole enam millegi nimel ohvreid tuua.
Demokraatia ei olegi mingi otstarbeka ja ratsionaalse käitumise garant. Ühine nimetaja kõigi demokraatliku juhtimissüsteemi viimase sajakonna aasta katastroofiliste tagajärgede puhul on olnud see, et eelistatakse idealistlikke, hetkel abstraktset headust kehastavaid ning ohvreid vältivaid lahendusi tulevaste palju suuremate ohvrite (või veel hullem, kusagil mujal tekkivate ohvrite) hinnaga.
Lühidalt võiks selle sõnastada loosungiga “tehkem head tagajärgedele vaatamata”.
Loomulikult on igal ajal ja igas ühiskonnas ka tarku ja ettenägelikke inimesi. Aga parafeerides natuke ühte tuntud Hollywoodi filmi – harva on TEADMATA, mis on ÕIGE ja mis VALE. Aga õigeid otsuseid on nii kuradima raske teha. Ja lihtsad ning hetkel meeldivad otsused on harva õiged.
Demokraatia probleemide ravimine loosungiga rohkem demokraatiat, on kindlasti kontraproduktiivne . Probleem ei ole selles, et inimesed ei tahaks head ja ilusat, ja kui võimalik, siis kõigi jaoks. Probleem on selles, et inimesed ei oska ega ka taha oma tegude TEGELIKKE tagajärgi ette näha. Seega valimisõiguse laiendamine näiteks veelgi kogenematutele teismelistele saab asja ainult hullemaks teha. Olukorra parandamiseks vajaksime süsteemi lisaks masside võimule mingit professionaalset, meritokraatial baseeruvat elementi. Aga kuidas selline muudatus saaks üleüldise ja järjest vaimustavama vabaduse tingimustes võimalik olla , ei oska ka Vaatleja näha. Ilmselt peab Lääs , või vähemalt Euroopa, enne põhjas ära käima. Mis meile, kui piiririigile, nagu päris hästi ei sobi, kuna suure tõenäosusega ei ole me pärast seda põhjaskäiku enam Läänes. Aga unistada ju ikka võib.
Huvitaval kombel ongi vist ainus salongikõlblik katse probleemile lahendust leida meie endi nina all. Ma mõtlen siin Eesti Vabariigi 1938 aasta põhiseadust. Jah loomulikult on see tänaste arusaamade kohaselt ebademokraatlik ja ka mitmes muus mõttes sobimatu. Aga katse põhiseaduslikult tasakaalustada demokraatliku Riigivolikogu ning meritokraatliku Riiginõukogu võimu on siiski ainulaadne ja vääriks kindlasti ka tänapäeval pisut suuremat tähelepanu.
Tegelikult teist sellist dokumenti maailmas ei olegi. Pätsu kaasaegsed Ulmanis ja Smetona arvasid, et rahva isadena teavad nad ise paremini ning seetõttu mingit konstitutsioonilist raami nad ei vaja. Mussolini ja Franko üritasid küll läbi korporatiivse riigikorra meritokraatiat edendada, kuid nemad elimineerisid demokraatliku dimensiooni üldse. Aadust ma pigem üldse ei räägiks.
Aga Päts ja Laidoner, kuigi olles kehtestanud vaikiva ajastu, olid sisemas ja kasvatuselt ikkagi mingis mõttes demokraadid. Ulmanise ja Smetona stiilis jätkamine ei olnud neile vastuvõetav. Sellest siis ka kogu see vaevanägemine põhiseadusega.
Seega lõpetan ketserliku, kuid minu arvates kaasakiskuva ideega.
Mis oleks, kui käivitaks Eestis näiteks “Demokraatliku Juhtimise Täiustamise Mõttekoja”. Sobivate eestvedajate ja võimalikult ideoloogiavaba akadeemilise ülesehituse korral võiks sellel asjal isegi jumet olla.
Irvhambast Valdur Mikita on kunagi väitnud, et rahvas kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne. Ja et seetõttu võib eestlastel ilmaruumis hoopis mingi muu eriline asi ajada olla. Liiga usutav just pole aga mine sa tea. Võiks ju proovida, kui muud ei saa, siis nalja ikka saab.