https://www.err.ee/1609231083/herem-laas-peab-nuud-venemaalt-tulevat-ohtu-nato-le-toenaolisemaks
Selles usutluses ütleb kindral Herem muu hulgas :
“ Sel aastal ta (Venemaa tähendab, Vaatleja märkus) tõenäoliselt Ukrainast välja ei tule, ta tuleb aasta aja pärast, paneme sinna juurde aasta-kaks, ongi juba kolm.”
Iseenesest on kindrali jutt suhteliselt karm ja realistlik. Vähemas võrreldes kogu selle ebarealistliku roosa mulaga, millega meid veel pool aastat tagasi regulaarselt kostitati. Ja kindlasti on Vaatleja kaugel sellest, et ennast sõjalistes küsimustes kindral Heremist targemaks või informeritumaks pidada. Aga ka parima mehe järeldused ei maksa suurt midagi, kui nende järelduste tegemiseks kasutatud eeldused ei vasta tegelikkusele. Nii Heremi, kui ka meie peaministri hiljutistes ohuhinnangutes kumab aksioomina läbi tees, et Ukraina suudab senisel viisil ja intensiivsusega jätkuvas sõjas veel üle aasta vastu pidada.
Vaatleja on eraviisiliselt vestelnud paljude asjaga suht hästi kursis olevate inimestega nii Eestis kui ka Ukrainas. Ei taha teha isetäituvaid ennustusi, kuid mitte keegi ei usu seda enam. Ukraina lihtsalt jookseb verest tühjaks. Tohutud kaotused rindel plus igasuguse realistliku positiivse sõjalise lahenduse perspektiivi puudumine hakkab lõpuks paratamatult ka moraali peale mõjuma. Kui sõja alguses olid Ukraina sõjakomisariaatide ukse taga kilomeetripikkused järjekorrad, siis nüüd tule kutsealuseid erinevate meetoditega taga otsida. Majanduslikust olukorrast ning pideva õhuterrori läbi kurnatud naistest ja lastest rääkimata. Veel kord , olukord on tõsine. Kui Lääs ei suuda kiiresti leida midagi, mis ka Venamaale sõja jätkamise oluliselt kallimaks teeb, ei ole need ühe- kahe aastased ennustused kuskilt otsast realistlikud. Ja milline neist väga halbadest stsenaariumitest siis realiseeruks, selle üle ei soovi Vaatleja hetkel siin isegi mitte spekuleerida.
Aga siin tahan ma öelda muud. Tsiteerides veel kord J.K Paasikivi , tarkus algab tõsiasjade tunnustamisest. Ja just ilmsete tõsiasjade teadlik ignoreerimine see, mis mulle viimase aja avaldusi lugedes kõige rohkem hirmu nahka ajab. Ei ole kuidagi usutav, et kindral Herem või meie Peaminister ei ole piisavalt informeeritud ning tegelikku olukorda ei teaks. Aga selle olukorra avalik tunnistamine nõuaks lihtsalt liiga raskeid järeldusi ja otsuseid. Lihtsam on poliitiliselt korrektsete loosungite taga lolli mängida ja pärast öelda, nagu öeldi Afganistani välkkiire kokkuvarisemise järel – ups, shit happens, unustame.
Aga jälle algusse. Venemaa võitu saab ja tuleb iga hinna eest vältida. Aga selleks tuleb Läänel teha väga raskeid otsused ning loobuda paljudest oma idealistlikest loosungitest. Kui muidu ei saa, tuleb Euroopal teha seda kasvõi ilma Ameerikata,